Uues koduski.
Selline taipamine tuli täna sähvatusena minusse.
Unistused sünnivad minu sees. Unistusi elama pannes vajan aga ruumi ja kohta.
Seega, üks väike lisatingimus jälle mul võluva kodu otsingul juures.
See päris tõsine.
Ei ole nali.
Naeratus on küll.
Ma ei teagi enam, kas saan nunnut maja suht kesk Eestis endale... Kuigi seal hakkaks küll kõik mu unistused elama... Kuid võttes ja mõeldes teistpidi - ehk ongi või oli seda nunnukat Õuna tänava maja ühes väikelinnas vaja selleks, et mina lõppude lõpuks võtan kogu oma julguse kokku ja hakkan püüeldes minema uue kodu poole.... See majake lõi minus miski särama. Päriselt hõõguma. Annan endale aru selgelt, et nunnukaga poleks lihtne . Ta vajab kõvasti remondi ja rahagi. Abikäsi. Aga tundub siiski ikka veel nii minu ja minu unistuste oma.
Samas tean, et see maja ei ole maailmas ainus.
Kui see maja peab saama mulle, siis saab. Kui mitte... Siis olen väga väga tänulik, et maja sattus mu teele puht juhuslikult märtsi lõpust ning andnud palju palju kogemusi, teadmisi, tundeid, naeratusi, aga ka kahtlemisi, pisaraid... Ma olen oma unistustele andnud täis käigu... Seda on palju. Samas näib vähe.
Seda kõike, mida ma olen tundnud mõne kuuga, pole veel ju näha. Ja polegi vist vaja.
See on minu saladus.
Nagu seegi, et jätsin majja, kui käisin vaatamas teistkorda, pisipisikese roosa jälje, et maja ei unustaks mind, et tahan oma koduks... Mis see jälg - jäägu saladuseks...
Kõlan vist nagu muinaslugu või naiivitar...
Aga EI. Soovin tõesti uut kodu, kuhu mahuks kõik mu soovid ja unistused ära.
Ma ei ostaks vaid kinnisvara, milles saaks mu kodu ... Ostan kodu. Vahetan kodu veel parema kodu vastu. Vahepeal lihtsalt igasugused olulised asjad, mis lihtsalt tuleb ära teha - lepingud, raha küsimused...... Neidki saab kergelt nauditavalt teha...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar