Mul on juhe koos. Ehk teisi sõnu - mul tüdimus kõigest. Hetkel.
Seda räägin mina, kes... Kuid olen ka aind inimhing. Minagi ei jaksa iga hetk tubli ega hakkaja ega asjalik olla...
Tegelen tõesti praegu saja kümne asjaga korraga:
kodude vahetamisega, saamisega ja müüki panemisega,
veel tegelen selle maja elu-oluga, olen siiski juhatuses ning praeguse kodumaja läheb mulle ikka veel väga korda,
veel olen mõelnud uutele loomistele...
Lisaks veel oma headele abistajatele... Et see süsteem ttoimiks . Olen ju ka nende boss. Püüan tööandjana olla mõistev. Mõistev, ka siis, kui tuleb oma elu ette ning nad ei saa tulla tööle... Samas mõtlen ikka ja jätkuvalt, kui mitu abistajat peaks olema, et saaksin ise kõik tehtud, mida mul vaja ja soovin teha. Saaksin elada parimat elu. See küsimus on läbi aegade tulnud esile mul... Kui oleks 365 abistajat, siis ka tüenäoliselt tuleks tühjad päevad abistajateta ette või peaksin otsima asendajat, sest siis on 365 oma elu, mis võib ette tulla...
Kõige vähem olen iseendaga lahke, Ükskõik kuidas ma ei püüa, see lahke ja mõistev olemine iseendaga vahel ei tule nii välja nagu soovin. Igatsen. Siis poen jälle oma puude varju... Et ma ei saagi lahkem ega mõistvam olla kui hetkel olen... Hetkel... Vahel tundub see vabandusena, mis ei anna mulle muud kui enda haleduse. Haledust ma päriselt vihkan...
Ja siis , kui tunnen, et kõik juhtmed on kuidagi sõlmes enda sees, on õigem aeg võtta hingamiseks. Ka hingamine aitab natuke mul olla lahkem ja mõistvam enda vastu.
Kõiki maailma hädasid ei lahenda minagi ühe hetkega,
Nii väga ma ka pole.
Ja ei taha ka.
Hulluks minekuni on aega.
Mul pole hullu minemiseks lihtsalt tuju ega aegagi.
Kuigi võin palju hädaldada naljaga pooleks, et lähen hulluks.
Täna sai kõike siiski palju.
Juba see teadmine, et pole taas pea kaks nädalat õue saanud, ajas enne mind marru.
On kevad. Varsti suvi.
Võiks ka väljas leida armumist...
Oojaa, armumine oleks ju ilus.
Seda mu hing vajakski...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar