Nii istusin täna hommikul.
Vaatasin kodu.
Kodu, mis on mind armsalt hoidnud ja kaitsnud, on nüüd mind kuidagi ammendanud. Kodu lihtsalt vaikselt karjub, mine edasi, leia uus pesa, tee lõppude lõpuks unistused teoks...
Kodu, kus on kõik nii omane, on hommikuti kuid siinsamas ja siiski nii kaugel...
See on seletamatu tunne. Ei saa sõnadesse panna.
'Koju tulles olen öelnud ikka alati "Tere kodu".
Kodu, mida olen armastanud kolmkümmend kuus ja pool aastat.
Kodu, mis olema ajutine kodu, on vahetanud värve ja kohandanud minule. Ainult 41 trepiastet on ikkagi...
Kodu, kus olen olnud õnnelik ja õnnetu. Ja tänulik, et ta on minu kodu.
Kodu, kus ma tunnen, et mul ei jää siin midagi pooleli.
Kodu, mis ei saa kunagi nii korda nagu soovin , aga samas on väga korras...
Mõtlesin.
Ja ootasin maakler Ketlynit.
Naba ümber närvikõdi. Kas suudan nüüd või mitte iial muuta elu. Panna oma kodu müüki...
Esimesest hetkest oli me suhtlemine hästi vaba ja sõbralik. Kuigi kohtusime esmakordselt. Eelmise nädala alguses olin talle helistanud ja mõned emailid vahetanud. Siis, enne helistamist oli mul tunne, et kui mitte praegu, siis ei juhtu seda plahvatus mitte ealeski.
Tõsi, aasta paar tagasi rääkisin mõne maakleriga, käisin isegi uusi kohti vaatamas... Kuid ma polnud valmis elu muutmiseks. Miski hoidis mind tagasi... või õieti paigal seisus siis kodus... Võib-olla üks põhjus selleks maja renoveerimise alguse lootus, millele andsin endast parima...
Märtsi lõpus nägin nunnut maja, kuhu oleks võimalik teha võlumaa kodu, ateljee, galerii... See kõnetas mind väga-väga... Siiani olen selle asjaga tegelenud nagu olete ehk vihjetest aru saanud, et ma möllan millegagi...
Ma ei tea veel, kas saan seda nunnut maja ja kuidas.
Aga ma tean, et mõne teise nunnu kodu saan. Kuigi soovin hetkel silmapiiril olevat nunnut maja... Olen mitu korda teda vaatamas käinud...
See on tänase plahvatuse eellugu.
Nüüd loon PÄRISELT ise omale uut kodu. Keegi ei saa ette - taha seda ära teha ega miskit öelda eitavalt öelda. Loomulikult vajan tuge ja abi - see mis ma kavatsen, on ikka väga enneolematult hullumeelne.
Ma ei ütlegi, et see on lihtne.
Kuigi teisalt on minu sees kergus.
Ketlyn sai minu kõne-hääldusest hästi aru. Üllatusin. Seda enam , et tal pole varem nii erilist korteri - kodu müüjat olnud nagu mina. Jaana natuke vaid aitas mind tõlkida.
Nüüd lähme samm sammult edasi. '
Täna tutvusime. Ketlyn rääkis, kuidas müük ilusti toimiks. Mulle ka valutumalt. Mina rääkisin, mida tegelikult päriselt soovin. Ma ei uskunud, et maakler, keda näen esmakordselt elus tõepoolest saab hetkega nagu minu inimeseks, Seda ma vist tahtsingi, et maakler ei tunneks kohe, kuid hakkaks kohe tundma,,.,
Nüüd on see suur soov ja plaan kenasti välja öeldud.
Kartsin seda avalikustada.
Polnudki nii keeruline.
Palju kergem kui arvasin.
Eks ma hoian kursis, kuidas edasi läheb - kui kiiresti lendleb minu unistust edasi.
Lõpuks soovisime Ketlyniga teha selfi, kus naeratame... Olin koguaeg tõsine, viimaks hakkasin naerma,
kuidas ma ei saa enam naeratada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar