laupäev, aprill 10, 2010

Sõna otseses mõttes...

... eilse õhtu lubasin iseendale. Käisin club Tallinnas. Terminaatoril. Nautisin teist õhkkonda. Ööklubis olin viimati kaks - kolm aastat tagasi... Oli seega viimane aeg minna :P
Üks hästi purjus neiu tuli rääkima, et teab mind küll - olen ju rates ja tv-s ka olnud. Et teen varvastega jne jne. Ühesõnaga tundis mu kohe ära. Nagu purjus olevale inimesele omane, kordas ta juttu kümneid kordi, aga siiski oli neiu kuidagi armsalt siiras. Minusuguseid inimesi olevat Eestile rohkem vaja, siis inimesed paremad...
Ma ei osanud muud, kui naeratada vastuseks.
Siis tuli veel vist fänn, täiesti alkojoobes noormees, tahtis usutavasti aidata... Juhtumisi aga toppis keele mulle peaaegu kõrva (sõna otseses mõttes) - nojaa, igasugust ikka juhtub ! Praegu paneb muigama. Öösel vihastasin.
Muidu oli normaalne pidu. Kuigi seekord ma ei tantsinud. Ei rokkinud. Võib - olla on kaotsis mu julgus tantsida... Võib - olla on mu juhtmed nii koos, et ei taha... Ei tea. Igatahes mul oli siiski mõnus olla! Ja see ongi peamine.

Muide, nii palju, kui peomöllus tähele panin, siis remonditud Tallinnas trepita tantsupõrandale EI pääsegi enam. Vanasti pääses küll ja vabalt. Seega jah, usun, et purjus neiul oli õigus: minusuguseid inimesi peaks olema rohkem... Ja ratastoolis noored ja miks mitte ka vanad käige rohkem tantsimaski - ehk siis arvestatakse tantsupõranda ligipääsugagi.
Ma ei olnud remonditud uues Tallinnas käinudki...

Maikuu kultuuriprogramm on juba tehtud. Ainult mais vajan taas uut isikliku abistajat - tööpakkumine on avatud.

Kommentaare ei ole: