Laupäev, märts 19, 2011

Valitud teel

Ausalt öeldes on olnud keeruline aeg. Mitte isegi niivõrd raske. Olen tasapisi tegelenud ju nõustamisega. Mitte enam sõbranna tasandil, vaid ametlikumalt. Olen saanud tagasisidetki... On ju neidki, kes minusse ei usu. Nemad pole asjasse süvenenudki, kahjuks. Aga teavad täpselt, mis mulle ei sobi. Noojah, nende probleem. Samas saan öelda, et iga psühholoog ei saagi sobida igaühele. Seega, see "ei sobi" on neil iseendale öeldud, sest mina ei palugi neil enda juurde tulla nõustama, kui nad arvavad, et mulle ei sobi...
Mulle sobib.
Mulle sobib omaenda valitud tee.
Iga päevaga saan aru järjest rohkem, et olen oma õigel keerulisel ja raskel teel. See, mis teen meeldib mulle ja teen südamega. Ennem häiris salamisi mind end see, et minul puudub kõrgkooli diplom. Kuid see on veel võimalik teha. Ma pole veel puruvana :P Nüüd aga olen väga vägagi veendunud, et mul on tõepoolest olemas nõustaja kutsumus. Koolitaja kutsumus. Soovin aidata inimesi iseenda elukogemuste kaudu, mis on olulised aitamise töö juures.
Olen üle võtnud muide Tommy Hellsteini väljendid - sorry. Aga lugedes ta raamatuid, mõistsin ühtäkki, et aitaja ja abivajaja ja aitamise töö on lihtsad ja selgepiirilised väljendid. Sobivad hästi mullegi.
Veel paljus muus olen Tommyga nõus. See selleks.
Tund tagasi sain aga Kaupolt üli julgustava tagasiside - kirja tehtule (siinkohal on reeglid, milles proff nõustaja ei kõnele ega blogi ealeski, et palun, ärge püüdkegi minu kui aitaja täpseid tööasju uurida ega küsida!!!).
Tagasiside Kaupolt tõi pisarad silmi.
Nutsin rõõmust.
Mul on elus ikka hirmsal kombel vedanud! Mul on toetajad, kes ei pillu lihtsalt sõnu. Kelle ütlemisi võin ja saangi tõsiselt võtta. Vahel ehk ka natuke suunavad ja hästi õpetlikud.
Oma nõustamis-/aitamistöö konkreetseks käivitamiseks läheb kindlasti veel pisut aega. Loodan aga kogu südamest, et mitte enam aastaid.
On vaja ruum leida... On vaja natukenegi reklaami teha iseendale kui aitajale... On vaja enda hindki paika panna, mis on mulle muide kõige raskem mõte...
Kuidas võtan tasu, kui inimesel niigi probleem... Minul pole häid töökogemusi, isegi kõrgkooliteadmisi pole... Ma ei aitaks raha pärast... Siiski saan aru, et töötegijal on palk. Peaks olema. Raha on ka piiri hoidmise vahend. Selleski sain aru, kui lugesin Tommyt. Seega, mõtlen hoolega, kui kallis mina saan olema :);)

Selleni, mis mu mõtetes täna konkreetselt juba on, läks aega... 23...24 aastat. Noojah!!!!!!!!!!!!!! Selle-eest on mul ehk rikalikumad elukogemused, mida poleks olnud, kui oleksin valinud omal ajal teise tee.
Valisin keerdkäikudega tee, et jõuda sihini... :) ja lõpu pole nähagi veel teel.
See on hea.

Kommentaare ei ole: