Tõsiselt. AGA mul avaldub see hoopis omamoodi - ma ei suuda paigal istuda ja lakke vahtida, pean koguaeg tegutsema. On tunne, et kui seisak tuleb, siis jäängi seisma...
See on eluaeg sedasi olnud.
Ja just füüsiline tegutsemine.
Mitte mõtlemine ega kirjutamine.
Täna sai koristatud. Muide, mulle meeldib wc - poti küürida. Nüüd on küürimine veelgi mõnusam, sest saan uuest wc - potist elus esimest korda ISE vett peale lasta! Seda ei teatud arvatavasti, et seda väikest asja ma ei saanud teha. See häiris mind, kuid leppisin. Kallasin pangega vett wc - potti ning mõtlesin, et ka kohandamine siin ei aitaks ja vett ise laskvat wc - poti vist veel ei ole... Õnneks eksisin! Uus pott sai täpselt õigesse kohta. Mu jalg ulatab vabalt veenupuni. Kui proovisin nalja pärast nädal tagasi, kas saan hakkama, siis lõpuks mängisin vee laskmisega nagu väike laps.
Ja ma olin õnnelik!
Huvitav, kui palju on veel pisiasju, mida saaksin ISE keerukuseta teha?
WC veenupuni läks 47 aastat aega, kui... Noo, parem hilja, kui mitte kunagi!
Muidu kirjutan veel jumal teab, mida kokku :) Uskuge, et see kakapoti veevärk on mulle tõesti puhas ja siiras rõõm.
Vähendab vaeva. Veepangega.
Nii vähe ongi õnneks vaja!
Kui deprekas ka jälle kaoks, siis võiks täitsa taas elada. Sest kaua ma ikka elamist suurelt koristan - tolm saab nii ka otsa. :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar