Kolmapäev, veebruar 04, 2015

Super kolmapäev

Käisin külas.
Sellest ei oleks miskit erilist, külas ikka käiakse,  kuid kui inimestega ei olda kohtunud ega silmast silma  üle  paari - kolmekümne  aasta, siis on taaskohtumine ikka  väga erilist. Samas oli seda kohtumist väga oodatud.   Sõnadesse ei olegi võimalik panna. Ei olegi vaja.
Kuigi   ma  eile kirjutasin, et näoraamat on  vahel  nagu liivakastimäng, kuid  mõnikord toob taas tagasi inimesi,   kellega koos sai oldud lapse- või pubekaeas.  Kes on mingil ajal midagi olulist juurde andnud... 
Aitäh tädi Taima ja onu Valdeko väga armsa vastuvõtu eest!     
Veel avastasime täna, kui  väike on ikka Eestimaa. Kõik tunnevad  kõiki! :) Uskumatul viisil. Veel  sain oma lapsepõlvest päris naljaka, kuid ka  pisut hullu seika  teada.

Homme Tartu. Pikendama  oma puuet... Juuksed värvin ka  rohe -  sini - kolla - punaseks... :D

Kommentaare ei ole: