Laupäev, aprill 04, 2015

Iseendaga...

... vaiksel laupäeval. Mõtlikult.   Ausalt tuju ei ole. On tunne   nagu ei suudaks ealeski enam  hingetuks naerda...  Seda mitte üksnes sellepärast, et täna    on vaikne laupäev. Võib - olla on tänane päev tähendusrikkam iseenda sisse piilumiseks.
Mul on  olemas palju... Suudan teistele anda palju...
Mina ise aga....
Sageli unustan tagaplaani just  enda.
Lepin.
Kannatan.
Vaikin.
Mõnus ja asine on teisi mõista, toetada ja aidata. Armastada. Kuid kui seejuures unustada enast - siis ei tule vist mitte midagi head välja.
Vahel vaja ka karmin olla.
Vahel vaja  öelda, millest mõtled... millest vaikid... mida   surud alla...

Soovin kaugele   ja omaette olemist. Argimuredest eemale. Probleemidest, mis on siin mu ümber. Mitte blogis... On hetki, kus  nad neelavad alla  mind...

Ja tegelikult  olen üksi. See on lihtsalt nii. Ikka. Jätkuvalt.
Soovin seda või mitte....

Keetsin mune juba homseks.  Sibulakoortega. Vähemasti endal munapüha! Aga ma ei viitsi sedapuhku nii loovalt kaunistada lauda nagu aasta tagasi.... Muidugi võiks ju. Homseni on veel aegagi - ehk kaunistamise tuhin  veel peale :)  Kui vaatan sinist sõpra pildil, siis toob  küll rõõmsamad mõtted jälle... Selle eesmärkiga omalajal kingiti ta mulle, et kurval hetkel tooks naeratuse suule... Remondi käigus karvase eluka kuhugile pakkinud - uus probleem, kuhu aga... Peaks üles otsima!
Ma ei arva, et olen nii vana, et ei võiks olla ikka veel lapselik olla....

Alustasin uut maaligi. Loodetavasti tuleb jälle minulik, palju sosistav maal :)

Kommentaare ei ole: