Pühapäev, aprill 12, 2015

OK!

Eile 7 aastat tagasi kuulsin papalt viimast sõna: "OK!", kui ma lahkusin ta   palatist, et minna  IAT nõustajate koolitusele. Täna 7 aastat  tagasi suri papa...  Juba 7 aastat sellest möödas! Uskumatu...

Uskumatu on seegi, et IAT ei ole selle ajaga raasugi arenenud edasi.... Jätkuvalt keerleb kogu  IAT  probleem ja ebateadlikus samas  mullis.  Ja IAT nõustajatest ei räägita enam sõnagi.... Vähemasti mina pole kuulnud...
See teeb kurvaks.
See ei ole OK.     

Eilne  psühhodraamalise töö või kevadpäeva  jaoks tehtud soeng :) Kevadine laupäev oli super mõnus, kuigi oma töö tulemusena ei jäänud ma ise mitte rahule. Enese kriitika viib aga edasi....
Täna toimus Käbitare kohvikus üritus "Kas elu on mäng  või mäng elu", mis oli põnev. Saime teada, mis on LARP ja kellele mõeldud.
Pilditest on  näha, kui lõbus meil oli:)
Päris mängu  veri põsel


LARP-ist kõnelejad Getter ja Diana minu selja taga.
Muide, tüdrukud ei luba  mul iial blondiin olla!
Kahju, et tänasest  üritusest võtsid osa vaid 4 inimest. Kindlasti oleks see noortele suurepärane hobi olla loovad  arvutideta, nutideta, ja muude mugavuseta  ja pahedeta. Silmaring avarduks. 

Need pildid klõpsustas isiklik abistaja Kaari, kes on mul väga hea tüdruk taas. 
 
On möödunud  OK nädalavahetust. Arvan, et papa, kes soovis, et möllaksin ikka   ja kes oli siiski minu  üle uhke, on rahul, et rallin sajaga edasi,  ükskõik, kus ta ei oleks....   

Ma olen peaaegu õnnelik...

2 kommentaari:

Azurah ütles ...

Ühega ma pole nõus - edasi ei vii mitte enesekriitika, vaid tehtud vigadest õppimine ja nende enesele andestamine ;)

G.

tiia ütles ...

Olen väga nõus!

Kriitikat on selleks vaja, et vigu üldse näha, neist õppida ja andestada. Andestamine väga oluline.