esmaspäev, mai 15, 2017

Eilne super tore päev - jooksmisest pruudipärja mänguni

 Eilne pühapäev algaas lille - jooksumaratoniga 😊Emadepäev oli tulnud ka ootamatu, nagu tulevad alati jõulud või jaanipäev... Lilleriiulid olid poodides tühjad. Pidime jooksuga ümber ajama üllatusmunade kastid - emmedki võivad omal päeval kogemata teha rumalasi... 😏 Õnneks saime viimased hetkel pidurid peale...

Käisin Helena ja Andrese pulmas. Hästi - hästi tore päev oli. Ma nägin esmakordselt Tartu Advendi kirikut seestpoolt. Ilus! Üllatus oli inva - wc, kuigi pikk trepp üles saali. Helena küll ütles, et kuskilt tagant parem minna, kuid me Kristiga läksime siiski eest. Naudisime päeva sajaga. Pulmalised olid ka abivalmid. Turvati.


Pulmarongis sattusime juhuslikult noorpaari auto taha teiseks / kolmandaks autoks. Vahetevahel tuli vahele fotograafide auto... Sõit oli võluv ja põnev. 



Oli vabaaegki Alatskivi Lossi ümber jalutada.








Noorpaariga.









Sain Kristi abiga Lossi ülakorrusel käia ehk siis vaadata Lossi. Leidsin imeilusa (tühja) näitusesaali. Kindlasti kirjutan oma näituse tegemisest sinna.

Muidugi on trepid.
Ütlesin küll Kristile, et ma ei tule üles. Kristi aga polnud nõus. Võtsid mind sülle. Jättis omad kingad trepi ette, nii oli tal kergem ja mugavam, turvalisem käia. Ülevalt leidsime üheainsa tugitooli, kus saime puhata.

Aga mina sain ka trepirõdu äärel istuda - vot see oli äge 😀 Igaüks seda ei julgeks... ning ÄRGE järgi tehke. Ja siiski oli see äge tunne. Natuke kartsin ka...

 Triinuga.
Triinut tean ta sünnist saadik. Oli aeg, kui hoidsin teda ka. Ja siis tegime paljusid asju koos... Eile pulmas mängis Triinu lastega.
Elus esmakordselt mängisin kaasa pruudipärja mängus. Ja veel püsti, Kristi hoidis mind enda vastu. Saime ringis liikuda. Kui oleks ratastoolis liikunud, oleks ehk Helena ära tabanud, et mina olen ka... Õnneks võib - olla  pruudipärga ma ei saanud 😋, sest siis oleks olnud mul suur probleem, kust leida eriline mees, kellega võiks midagi suurt ette võtta ja oma elurõõmu jagada. 😉😊 Aga nalja ja närvikõdi võib ju ikka teha.  Õnneliku kogemust omada.
Veel sain õppida rahvatantsu. Sedagi elus esmakordselt.

Miski ei ole  võimatu.

Need pildid tegi Kristi.


Kommentaare ei ole: