Lapsevankriga võrdustatakse ratastooli

Mul on olnud pika aega salasoov minna kuhulegi jooksule või kõnnile, mis suviti on. Siiani ei ole see õnnestunud, sest ei palu ju minna endaga jooksma neil isiklikkel abistajatel, kes ise ei ole jooksmist harastanud. Nüüd on see võimalus täitsa olemas, sest mu isiklik abistaja Kristi on palju jooksnud. Ja oleme seda salasoovi täide viimiseks arutanud juba üle poole aasta. Valisime välja Eesti ööjooksu Rakveres http://www.ööjooks.ee/ . Kuna lehel pole infot puudega inimestele, siis kirjutasin korraldale. Vastus tuli küll kiiresti, kuid pisut negatiivne. Teen vastusest copy, seda sellepärastki, et teisedki ratastoolis osavõtjad, kes soovivad minna Rakverre või ka Tallinna jooksule, teaks, et lapsevankrit ehk siis ka ratastoolis osavõtjaid ei lubada rajale. Ja järelpärimise kirjas ütlesin juba neile, et kajastan ettevõtmist oma blogis.

Tere Tiia.

Täname pöördumise eest. Oleme tänulikud, et tunnete huvi Ööjooksu vastu.

Peame kahjuks andma pettumust valmistava vastuse. Nimelt oleme selleks aastaks võtnud vastu põhimõttelise otsuse mitte lubada rajale kepikõndijaid ja lapsevankritega osalejaid. Ratastooli võistlejad ei ole olnud lubatud ka eelnevalt põhivõistlusele. Vastuvõetud otsus on mitmete aastate rohke ja õigustatult negatiivse tagasiside tulemus. Põhimureks Ööjooksu kaheringilisus ja suur osavõtjate arv. Teise ringi kiiremad jõuavad järgi esimese ringi teisele poolele ja tekivad väga suured riskid vigastustele. Joostakse suurtel kiirustel ja ohtu satuvad nii vankrid kui ratastoolid. Kiiret edenemist takistavad kepikõndijad. Vastupidine mure on ratastooli võistlejate, mitte kulgejate/läbijatega, kuna kiirused on suured, siis on võimalus vigastada taaskord aeglasemaid kulgejaid ja seejuures iseennast. Kepikõndijate osas on olnud palju vigastusi tavavõistlejatele, kuna ei alluta sageli korraldaja reeglitele ning starditakse eeskoridorist suure hooga. Olukorras, kus ümberringi on tuhandeid inimesi on kannatanuid ja pisivigastusi, mis meieni jõuavad, liiga palju. 

Sellest juhindudes oleme vastu võtnud otsuse mitte lubada rajale lapsevankritega osalejaid ja kepikõndijaid. Sarnane põhimõte lapsevankrite osas kehtib ka Tallinna Maratoni sündmustel. Ratastoolis võistlejad pole meil starti lubatud ka eelnevalt. Vabandame ja loodame, et mõistate. Peame lugu ja austame väga kõiki inimesi, kes soovivad liikuda.

Kõik reeglid on kehtestatud osalejate julgeolekut ja tervist silmas pidades.

Heade soovidega.

Lugupidamisega.

Marko Torm

Rakvere Maraton MTÜ

Mõistan hästi.
 Kuid mul tekkis kohe tõrke mõne koha pealt,  kui vähe me ikka arvame teadvat erivajaduste inimestest.
 Kui eelnevalt pole olnud ratastoolis osavõtjad, siis kuidas muretseda sellepärast, mis  ei teata - lihtsalt tehakse endale lisapingeid juurde. Puudeid ja terviserikkeid on sadu, võib ju olla, et silmaga nähtamatu tabav haigushoog on rajal isegi ohtlikum, kui ratastool. Ka pime või kurt inimene võib saatjaga edukalt joosta ja kõndida.
 Kas ikka peab ülehoolima just ratastoolis osavõtjate pärast... Mina EI läheks ka end registreerimagi, kui ma EI oleks endale selgeks teinud, millega ma end seon. Me Kristiga mõtleme näiteks juba minu turvarihmadele jne.
Kui kepikõndijad ei pea reeglitest kinni, siis sorry, see on nende probleem. Mitte minu.
 Isiklikult olen veendunud,  et igasugused rahva üritused ühendavad erilisi inimesi palju rohkem, kui ükskõik milline võrdväärsuse kirjutis või koolitus. Eks see blogi kirjutis on ka väike kirjutis või/ja koolitus. Tahame või mitte.

Huvitav on see, et jooksudel on nähtud ratastoole. Eestiski. Rakvereski .  Ega ometi und ei ole nähtud 😋 Mina ise olen arvatavasti tv-s näinud - mäletan just see pani mind unistama ja soovima, et läheks ka.

Ma ei läheks kindlasti ainult ratastoolide maratonile.
Vot see mind tõesti ei tõmba.

Ja ratastooli ei saa võrrelda lapsevankritega. Juba nendes olijad on väga erinevate vanustega ja tarkusega. Minu jaoks on vähe solvavgi. Kui aus olla. Teisalt, naljatan vahel isegi, et neil - vankril ja ratastoolil - on neli ratast, kuid mulle väga meeldib, kui kuulaja ja lükkaja vastab tõsiselt, et sina pole ju tita, et lõpeta loll jutt...
Kuid kui ametlikult ei mõisteta, mis vahe on lapsevankril ja ratastoolil, siis on küll meil kõikidel veel tohutult palju tegemata tööd.

Usun, et sebin end Ööjooksu raja kõrvale Rakverre. See ometi ei ole keelatud! Soovin, et inimesed harjuksid inimestega!
Täna tõesti teist soovi mul ei ole, kui inimesed harjuge lõppude lõpuks inimestega ning mõistke ükskord, et me kõik oleme kuidagi erilised. 
   
Nukker näide, et 50 aastaga ei olegi suhtumisest palju muutunud 
http://digileht.epl.delfi.ee/uudised/kolm-lugu-erihooldekodu-elanikud-keda-kohalikud-naabriks-ei-taha?id=78239750 
Minagi hakkasin 3...4 aastaselt häirima ühiskonda ja naabreid. 😊 Omal ajal arvasid arstid nii, et hakkan häirima ja parem on mind ära anda... Nohjah, häiringi siiani. Loodan, et positiivsemalt.
Armastan Eestimaad.
Naabrid on mulle kallid.
Ja usun, et see on vastupidiseltki.
See kõik suure töö tulemus meil kõikidelt.
Aga ma ei soovi olla mingi erand...