Laupäev, mai 13, 2017

Mis juhtus Vabankis

Ei juhtunud midagi erilist. Öömöll nagu ikka. Ööklubielu. 😉

Lihtsalt inimesed, eriti mehed ei olnud vist varem naist ratastoolis näinud ööklubis. Küllap ka kuulnud. Vähemasti Tartus viimased viis aastat.

Oli aeg, kui käisin ööklubides üsna sageli. Minuga harjuti kuidagi ära.

Aga eile tundsin veidrat suhtumist, mitmed ei osanud kuidagi olla. See kõik oli lõpptulemusena hästi naljakas ja kummaline. Tihti öeldi: äge, et teid sõbranna siia tõi ning äge, et olete nii tubli, et tulite - äge, äge ja äge.
Oli mees, kes patsutas igakord mööda minnes mind õlale... Hea pärast küll. Oma kohalolemisega saime ühelt härrralt kingitusegi, mida me muidugi ei tahtnud vastu võtta... - kuid härra süda sai vist rahu, kui sai rõõmu teha. Naised ütlesid ka ägedaid sõnu, kallistasid... Kuid need kallistused polnud päris need... Rohkem sellised, et näed said ka ükskord kusagile...
Noo, kuulge, päris tõsiselt - mis inimestel viga on! Tantsime aastaid nagu "kaks sammu sissepoole, kaks sammu väljapoole"... Kaua veel...
Ainult üks daam tantsis nagu minuga / meiega  - see oli igati normaalne. 😊 Ööklubilik!!!
  

Käisime sõbranna Pillega ta sünnipäeva tähistamas. Üle pika me mõlemad ööklubis. Arvan, et Pillega olengi kõige rohkem ööklubides käinud...

Siiski meil oli tore ja võtsime viimast. Tantsisime. 

Arvame, et tuleb hakata jälle käima rohkem tantsimas ning asju paika panema. Ööelugi on osa inimese võrdset ja väärtuslikust elust 😉 Igalühel on ju öömöllu võimalus olemas, kui inimene ise seda soovib... Siin ei ole midagi kummalist ka naisele ratastoolis 😏

Kommentaare ei ole: