Esmaspäev, mai 29, 2017

Kartuli panemisest oma hinge hoidmiseni


Täna õhtul oli külaseltsis "Kawersof" külas hingehoidja ja nõustaja Heino Nurk.

Me Kaagvere külaselts asub muide minu trepikojas 1. korrusel. Seda neile, kes seda veel ei teadnud.

Teemaõhtu korraldas MTÜ TM Loovus. Ehk siis Tiia ja Maarja. Ehk siis meie kaks 😉


 Oli hästi mõnus ja mõtlema panev vestlusring. Elust ja surmast. Inimesest kui tervikust, kel on keha ja hing ja vaim.

Mina jään mõtlema näiteks selle üle, et elumõte võib - olla ongi tõesti seletamatu ja nähtamatu. Igatahes mina isiklikult ei näe enam vaeva sõnastada, mis on elumõte. On vaja lihtsalt elada ja olla.

Veel sain aru taaskord ja selgesti, et väga paljudele ongi puudega inimene ainult hirmus olevus,  eriline keha - mitte hinge ega vaimuga...  Kuid kahjuks on see hirmutundjate endi probleem, kuid tihti ei saagi sellest aru. Ja ainult veneaeg ei ole teistsugusi peitnud, see on ikka nii olnud maailmas läbi aegade. Olen isegi varemalt sellele mõelnud...

Mõtlen edasi igasugustele asjadele, millest siiralt ja ausalt kõnelesime. Vägivallast, sõltuvustest, Jumalastki. Ja kuidas hoida naeratust huulil, et tunta iseend mureväsimuses hästi.

Aitäh Heinole ja külaseltsi perenaisele Hillele.  😊
Õhtul pildistas Piret.


Hommikupoolikul käisin aiamaal. Mul nüüd kasvab till, redis. progrand. Ja seitse kartulit panin  ka maha. Rohkem kartuleid mul hetkel polnud 😋 Kuid esimese aiamaa aastaga on proovimine täiesti täidetud!
Veel soovin panna maasikaid ja kapsaid... Ega palju muud ei põllule ei mahugi. Poole maad jätan  lilleaiaks.
Aiamaa kokku on ehk 2,5 x 2 meetrit 😏 Olen unistanud väikesest aiast - nüüd siis täitus see suur unistus. Unistustel on  komme ootamatul hetkel ikka täituda!

Selle eest tänu eelkõige Piretile!
Aias tegi pilte ja abistas mind Kristi.

Kommentaare ei ole: