Pühapäev, september 22, 2019

Eile hommikupoole oli mul tüdimus. Absoluutne, kõigest tüdimust. Hea meelega oleks läinud üksikule saarele või üksinda metsa. Lihtsalt oleks olnud... Ma ei oleks vajanud ei lohutust ega kiitust...  Ma oleks tahtnud kuulada iseend... Miks vahel tunnen, et ma ei saa pisiasjadega hakkama, kuid suuremate asjadega saan hakkama...
Õnneks oli selle põhjuseks mõned päevad kestnud köögivalamu ummistus... Mind ajas närvi, et ma ei saa ise sellega toime... Kas üks naine peakski sellega toime tulema... Ok, võib küll torusiili või mis iganes panna kraanikaussi, aga kui see ka ei aita, siis...
Hannaga küll kallasime üleeile siili , aga see praktiliselt asjatult...
Pealegi, olge palun tõesti torusiiliga ettevaatlikult. Torumees kõrvetas sellega kogemata oma käe. Ta päästis ummistuse lahti eile õhtul. Mina võimalusel ei kasuta üldse keemiat.
Teadsin  aga, et tahan teha midagi sellist, millega enamus naisi ei taha... Siis mõtlesin, millega ma veel ei saa hakkama... Samal ajal tegelesin lahenduse otsimisega... Lihtsalt oodata, mis saab, ma ju ka ei suutnud lõpuks.
Olin ja olen väsinud ja tüdinenud koguaeg  abi paluma. Sellepärast tahaksin võimalikult kõikega ise toime tulla. Abi pean ikka tahtmatult füüsiliselt paluma...

Eile hilisõhtu vaatasin kahte filmi. Lõpuks nägin ära "Armastuse õppetunnid". Sellele filmile ei oskagi õigeid sõnu valida - lihtsalt nii fantastiline  ja mõtlema panev 😊  Kuigi minulgi on olnud armastuse teekond ning kindasti jätkub see armastuse teekond mul veel kaua. Mõtlen, et Mark O´Brien lugu peaks kohuslik vaatamiseks olema ametnikele, kes arvavad asjatult, et piirangud ja takistused peavad olema kättesaadavad... Neid lihtsalt ei ole. Kui on mõistmine. Tahe olla.
Mulle  oli öösel selle filmi vaatamine hea tugi eilsele.




Kommentaare ei ole: