Pühapäev, september 22, 2019

Täna olevat isikliku päeviku päev

Niisuguse päev ka siis. 😊
Minu päev 😋

Olen päevikut pidanud 12 ... 13 eluaastast saadik. Blogi üle 13 poole aasta... Esimesi kaustikuid - päevikuid minul ei ole enam. Loodan, et kuskil ehk on nad alles... Päris põnev oleks neid lugeda. 😏
 30 aastate  kalendrid - märkmikud on mul küll alles ja olemas. Aga need ei ole päris päevikud. Ikkagi vaid kalendrid . märkmikud...

Miks pean päevikuid...
See olen mina.
See on mingi teraapia ka...
Ikka väikese inimese ajalugu... kuigi ükskord kaob see jälg ära, kui ehk midagi jääb kauemaks, kui arvan...

Mis siis, kui ma jätaks mõneks ajaks blogimise ning ei oleks aktiivne näiteks facebookiski... Kas jääksin rohkem üksi... Vaevalt... Või õigemini olles arvuti taga tunnen tihtipeale üksi olemist. See ei loe, et keegi loeb mu blogi... See on nii ka muide raamatu lugemisega...  Mina olen ikka füüsiliselt üksi.  Kas maaliksin rohkem... Ei usu... Tegelikult arvuti olemasolu ei sega maalimist...
Egas ei oskagi arvata, mida võidan või kaotan, kui ei blogiks, ei kirjutaks... Ennekõige kaotaksin vist iseend...

Oi, praegu tuli meelde, et kunagi ütlesin arvuti kohta kallikene. 😀 Huvitav, miks enam ma nii ei ütle, ei ole ammu öelnud...

Täna olevat ka valge shokolaadi päev.
See selgemast selgem, et päeviku kirjutamine/blogimine ja valge shokolaad käivad täiesti kokku. Vähemasti minu puhul.

Kommentaare ei ole: