Neljapäev, august 05, 2021

 Mõni hetk tunnen ärevust või õigemini mõtlen väikese hirmuga, mis saab üleüldse elust - olust... Aga siis saan taas aru, et see taandub siiski minu endale. Sest mina vastutan ja otsustan oma elu üle. Ja ka surma ... Selle üle, mis on enne surma... Sest, mis on suremise hetkel ja pärast surma - seda ma ei saagi teada praegu. Võib-olla kuskil enda sügavuses teangi, kuid millegipärast olen unustanud... Mulle meeldib sedasi mõelda.

Nii saan elada. Säravalt. Armastavalt. Teistsuguse inimesena.  Aga ehk universumi jaoks ei olegi ma teistsugusem... Olen  ennengi uskunud, et mu sünd oli millegiks väga vajalik... Ja praegu usun seda järjest rohkem. See teeb mind rahulikuks. Lubab oma elu elada sellisena nagu olen.  Järjest vähem mõtlen oma eluülesandele. Küll see saab õigel hetkel selgeks...

Need mõtted tahtsid minust välja tulla... Miks just nüüd ... Ei teagi...

Kommentaare ei ole: