Laupäev, august 28, 2021

Mida ja miks üleüldse kardame

 Sellele loole olen ammu mõelnud, kas kirjutada või mitte - kas julgen või... Natuke kartsin, kuid mida kartsin  või kardan - ma ei tea ausalt.

Kas kardan iseend ja oma tõde, omaenda sõnu, mõtteid, tundeid...
Kindlasti mitte. Kui see nii oleks, siis see ei oleks enam mina... ´
Iseenda kaotamine on ka kartmine.

Kui ma sündisin, siis ma EI kartnud elama jääda. Ei kartnud jääda eriliseks, nii füüsiliselt, vaimselt ega hingeliselt. Ei kartnud ratastooli.
Tagant saan julgelt nii öelda.
Küllap teadsin, et ükskord tuleb ka taas surm. Küllap esimestel eluminutitel  nägin surma väga lähedalt - ei mäleta, usun, et mitte mäletamine on normaalne - aga suremiseks polnud siis õige hetk. Usutavasti oli ja on jätkuvalt mind ja mu elu universumile vaja. Maailmale ka.

Nüüd olen veendunud, et maailm, mis lapsena lõputult suur,  on väikene universumis. Kardame nähtamatult ja tundmatult elu st universumit. Samas uurime põnevalt, mis on Jupiteril näiteks või kuulgi... Kardame, kui ei saagi eal teata või kui saame, kas oleme valmis selleks... 
Kas oleme  valmis suhtlema ufodega...
Mina kartsin omal ajal uskuda ingleid. Nii oli ju kombeks. Muinasjuttudes elasid inglid vaid. Kartsin uskuda Jumalat omaenda südames, sest Jumal tundus olema kirikutes ja Piiblis... Kuigi vaatasin lapsenagi  salaja taevast ja pilvi, ning palusin kedagi, keda ei julgenud ma tunta.
Viimasel ajal on veidi piinlik kõikidele öelda,. et inglid hoiavad meid alati. Sest ma ei tea, kuidas sellesse suhtutakse... Kuid mina usun ja tean seda.

Mulle on alati räägitud, et peab muutma maailma ligipääsevamaks, mitte ealeski maapealseid hinged ei räägi teeme universumigi lähedamaks... Arvan, et universum on ligipääsetav, kui ta on inimhingele lähedal. 
Kui tehakse midagi omamoodi südamest - see peakski olema võrdsus maailmas. Universumis kindlasti on see nii. Seal ehk ei otsidagi paaniliselt võrdsust taga, kas ollakse ilusam või inetum,  rikkam või vaesem, füüsiliselt liikuvam ... jne , seal loeb see ehk vaid, kuidas suudad  südamest oma elu elada, täpselt enda jõu ja nõu kohaselt. Ei grammigi vähem ega rohkem.

Minagi küsin nüüd - väga paljud on küsinud ja küsivad edasi - miks praegu räägitakse ja mõeldakse minimaalselt tervisest.  Kardetakse hullusti, et vaktsiinita ei saa kinno, poodi , tööle või kuhu iganea, kuid ... Olen siit sealt erinevaid juhtumeid - kõik on üht või teistpidi jahmatavad. Ei ole olnud midagi head. 
Hea on see, kui hinged jäävad ühte või teist viisi terveks ja säravaks. 
Usun, et kõige raskem ongi hinge terveks ravimine. Sest kummalisel kombel ei usuta omaenda hinge kui kõrgema olemust. Minagi ei teadnud või kartsin  teadvat, mis hing on... Mulle on olnud oluline alati jääda iseendaks. Hingeta oleks see võimatu. Viimaste aastate arusaamine vägagi.
Ma pole iial häbenenud oma keha. Mul on omas kehas super olla.
Tõesti ma nagu lendlen valguses...
Kardetakse pimedust. Kardetakse ka päikest. Päike võib tõesti silmi pimestada. Ma olen õppinud kirjutama ja ütlema aastaid valgus. Valgus ei tee haiget. Kui kunagi sellest räägiti mulle, siis kartsin natuke ja päris ausalt. Ma ei saanud aru, kuidas päike polegi selline valgus nagu valgus ise... Päike ka väga tähtis. 

Kardame,  kui on vähe raha või oled rikas... Kardame, kui oleme töökad - võib läbi põleta.  Kardame, kui oleme töötud. Kardame, kas me loomine, teistele ´meeldib või ... Mõtlemata, et mulle endale meeldib see loovus. Vastasel juhul ei teeks ´loovalt ega midagi.
Me kõik oleme loojad. 
Oma elu loojad. Ei ole paremaid ega halvemaid loojaid.
Igaühe elu on püha. 
Ä'rge kartke seda mõistmast. Vahel siiski kardame seda.,

Kardame usaldust. Ei usaldada iseennast kõigepealt. Aga tihti ei näe seda, sest kardame. Kõik teised peavad meie eest usaldama ning siis hakkame kartma, kas see on see, mida soovime usaldada. Kardame vastutada ja otsustata iseenda eest. Kuidas saame siis vastutada ja otsustada teiste eest... 

Tänapäeval kardame olla maskita või maskiga...
Oleme siis iseenda näoga ja ärme karta.

Kardame olla terved ja haiged....  Nüüd kardame ainult köhatagi... See on juba hirmus. Kuid kõik muud  ohud ja haigused ja riskid - neile  kardetavasti ei mõelda eriti enam...
Igal sammul kardame ja ei teagi midagi kardame.

Ma ei ole üle poole aasta eriti uudiseid kuulanud ega vaadanud.
Kui aus olen, siis pole kunagi tahtnud negatiivseid uudiseid. Ma ei mõista nendes hirmu... Lapsena juba. 
Elan oma elu. See on praegu parim, mis olla saab. 
Eks vähe kardan ka, päris ausalt. Enda pärastki. Püüan valmis olla kõigeks, kuid ma ei mõtle ette ega üle. Tuleb see , mis tulema peab.

Kardame olla abivajajad ja aitajad.

Lõputu kartmine. Kartmine istuda - astuda valesti.
Kartmine armastada valesti.
Vihata valesti kardetakse ka. 

Ja siis tuleb igaühe ellu üks hetk, kus seesama kartus muutub ei - millegiks... 
Saabub surm. 
Mina isiklikult usun, et oma Põhjanaela taga ei olegi kartust... 
Ja siis kogu  kartuse ja hirmu edasi külvamine ja edasi andmine on  mõttetu...

Kui oleks päev , kus on kõik julge ja sõbralik. Kartmatu päev. 
Kuidas oleks siis elu...

Kommentaare ei ole: