Minule meenus ammune vorstisai ja limonaad vanas Tartu bussikas... Mõtlen juba üleeilsest õhtust, et võib - olla see ammune hetk on olnud pisi ettevalmistus praegusele ajale...
Olin just abiellunud... Soovisime minna Tartu hotelli... Sest Õnnepalees käisime kahekesi... Hotelli me ei saanud. Minu mäletamise mööda paaril põhjusel. Kohti polnud ja just mind vaadati kahtlaselt, kas olen ikka abielunaine...
Aga EI olnud hullu!!!
Istusime siis bussijaama pingile. Õnnelikult. Sõime vorstisaia ja jõime limonaadi... Kotis olid näha pruudililledki... Õues oli pakane... See oli peaaegu 31 aasta tagasi...
Alati kui seda meenutan, naeratan endamisi... See oli tõepoolest miskit erilist... Ega ma ei teagi, kas suure pulmalaua taga oleks õnn rohkem püsima jäänud...
See on vist esimene kord, kui kirjutan siin olnud pulmapäeva pidulikust söömaajast. Kuid tõesti, rõõm ja õnn saavad olla kõikjal, ei olegi ilmtingimata vaja kohvikuid ega hotelle ega pidusid...
Minu jaoks pole ka jälle viimasel ajal kaldteedki olulised rõõmule... Tol ammusel ajal oli Tartus üks - kaks korralikku kaldteed... Rõõm oli siiski...
Õnn on hetkes. Siin ja praegu. Sinu - minu - meie kõigi südametes...
Kuigi muretki tundub olema palju...Siiski , kui poleks mingisugust armastust ega õnne, ei oleks muretki ja probleeme... Siis, kui mitte midagi ei oleks - ei head ega halba - ei oleks tõenäoliselt elugi kui sellist...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar