Toimetasin laupäevaseid toimetusi. Sain sõnumi "Neiu, kas oled kodus..."
Kaia tuligi külla. Minu kunagi isiklik abiistaja...Me ei olnud vist kusagil kümme aastat näinud... (Facebook pole ikka see päris kohtumised elus...)
Mul on hea meel, et Kaia nüüd Pärnus abistab vanu inimesi. See tõesti tore. Mäletan, et Kaia kartis, et ta ei sobi niisugustele ametitele... Tegelikult Kaia oli väga hea ja asjalik isiklik abistaja. Meil oli tore alati.
Süda on rahul taas, et ühe mu armsa tüdrukuga st endise isikliku abistajaga on ikka hästi. Vahel ikka mõtlen, kuidas kellelgi läheb nüüd...
Oi, mulle meeldivad sellised hetked, kui tullakse järsku külla!!!
Ei meeldi jätkuvalt probleem, kuidas ootamatutel hetkedel, kui keegi lendab üllatavalt külla, alt ust lahti teha palumata naabreid ja mis iganes. Igakord pole ka isikliku abistajat tööl ja polegi ju vajagi... Peab kiiresti mõtlema siis toimivat logistikat, kuidas külaline üldse sisse saab... Peab mõtlema siiski jälle fonolukkule või hoopis uuele elamisele, mis on ka ammu mu mõtetes...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar