Laupäev, september 04, 2021

Vaatasin taevast

 Vaatasin taevast. Päris kaua. Mõtlesin jälle, kuhu mul kiiret. 

Taevas oli pisike vikerkaar.
Mõtlesin mitu silmapaari panevad tähele vikerkaart... See oli tõesti pisike sünge pilve sees... 

Taevas on kuidagi kiiremini liikuma ja muutuma hakkanud. Pilved muutuvad paari hetkega...
Võibolla on seotud mingil moel vanusega...

Vaatasin taevast. 
Vaikuses.
Panin ka raadio kinni. Nagunii oleks täistunnil tulnud uudised, mida ei ole huvi kuulata. Põhimõtteliselt tean neid peast niigi... Mul pole huvi end üha rohkem hirmutada... See huvi puudub pikemalt aega juba...
Mul targemalt teha.

Näiteks vaadata taevast. Mitte ilma pärast. Oh ei. Sissemisrahu  otsides ja nautides. Vanasti vaatasin taeva poole palju rohkem , kui nüüd poolteist aastat... Ma ei saa aru miks nii... Kõike on üleliia palju. Ununeb ise ära. Aga on ju nii... 
  
Mu märkmik-kalendris on mõte:
Elu ei seisne enese leidmises. Elu seisneb enese loomises.
- George Bernard Shaw

Kui palju mõtleme, et loomegi end...
Tõsi, kui ollakse stressis , siis vahel räägime , et kaotatud end, et taas tuleb end leida ...
Aga 
Kõik see kupatus on loomine.
Eri tunnetega, eri värvidega... 

Elu on lõuend.
Elamine kunstiteos. 
Seda olen ise ammu öelnud.
Täna tuli see jäle meelde. 
Oma elu kunstiteost ei saa keegi teine valmis teha peale minu enda.

Öösel, eile, voodis lugesin taaskord, et inimesed tajuvad värvegi erinevalt. Seega ei saa mitte kuidagi öelda, et punane on kõikidele täpselt ühesugune toon ja ka tähendus.
Taaskord tõdesin, nagu viimastel kolmel neljal aastatel, et võrdset maailma ei saagi  olla. See on vaid enda petmine. Aga kunstiteóst tehes ei tasuks end petta. Kui petad, siis lõpuks rikud lõuendi ära... Ainus, mis sündides kõik ühtemoodi kaasa saame, on puhas ja valge elu lõuend...

Mulle meeldib end luua.
Leidnud olen end ammuilma... Vahel mõtlen, et huvitav  ,mis mulle sünnihetkedel kaasa andi ja kelle poolt, et olen läbi elu pagana hästi hakkama saanud... Aga ma ei viitsi enam otsida oma elumõtet.   Elumõte ongi elada. Mida siin veel otsida, ah....
Lihtne ja selge.

Tartumaa Loometalgutele Kuldvõtmekesed seekord ei lähe, mitmetel asjaoludel. Oktoobris toimuvad. Ma ise otsustasin juba mõned päevad tagasi nii. Natuke kurb on, kui usun, et minu  loov loomine ei kao kuhugile. Ja võib olla iseendana edasi minnes loon rohkemgi - see teadmine teeb rõõmu. Toob naeratusi näole...
Usun sedagi, et tulevad lahedad ja ägedad tegemised ja toimetused. Mu elu kunstiteos saab kindlasti värve  ja emotsioone juurde. 

Taevaski hakkan tihedamini vaatama...

Noorena luuletasin nii:

Taevaski nutab
minu kuumi pisaraid
rahena lumme

Kommentaare ei ole: