Mäletate aasta tagasi blogisin suhteliselt palju GNLD-st?! GNLD ei ole mu elust kuhugi kadunud ja ma usun, et ei kao ka. Ma eriti ei ole tegelenud küll vähemasti poolaastat äripoolega, kuid tooteid, eriti puhastusvahendeid kasutan päevast päeva.
Olen GNLD sõltuvuses.
Paar nädalat tagasi ostsin nalja pärast Ajaxit. Sõbranna ostis. Piibelehe lõhn ja puha ning sildil veel 24 tundi kodus... Mitu päeva ei saanud aru, mix mul hakkas peavalu pärast põrandapesu. Siis äkki tundsin taldade all, et põrand ei olegi mõnusalt puhas ja sile. On nagu kile jala ja põranda vahel. SELGE: PESIN JU AJAXIGA. Toas hõljus küll IMELINE piibelehe lõhn, kuid ma olin sõna otseses mõttes nutma puhkemas.
Ma ei olnud endale vihane, et olin ostnud vahelduseks teise firma puhastusvahendit. Olin peaaegu ÕNNELIK, et see hetk tõestas taaskord, kui HEA ON GNLD oma toodetega :) Olen tarbinud GNLD tooteid 2 aastat juba järjest ning nii harjunud, et vahetevahel ei pannudki GNLD headust tähele enam. See loomulik osa kodus. :) Kodus hõljub GNLD TURVALINE PUHAS LÕHN :)
Ma olin vihane, et poes müüakse sulaselget keemia solki, mis on pealegi soodushinnaga. Inimese hävitajat... Hea küll, inimesed, kes on keemiaga harjunud, ei saa praegu arugi, millest kirjutan. Vähemasti arstidel peavaludega tööd arvatavasti jätkub...
Ühel päeval leidsin seina - kola - kapist lenori pudeli. Vahetades kõik puhastusvahendid GNLD omade vastu, toppisin vanad puhastusvahendid kastiga kappi. Igaks juhuks. Too oli too aeg, kus GNLD oli minugi jaoks kahtlus, suur küsimärk... Lenorit mõtlesin nüüd pesumasina panna... Sandra millegipärast enne valamist nuusutas - väga kole nägu tuli. Andis mullegi nuusutada: halb hapu liimjas hais tuli ninna.
Küsisin endalt, mix kuradi pärast ma kohe ei visanud minema...
GNLD on üle kõike - tahate või mitte.
Ja kui ei usu, proovige järele!
Mina aitan hea meelega teil proovida!
Tunnistan ausalt, et toidulisandid seisid kapis. Vahel harva sõin mõne all c ja oligi kõik. Võib - olla kogu see olnud masenkas ei lubanud selgesti mõelda, mida milleks teha tuleb... Nüüd tuletati meelde, et välja langevad juuksedki vajavad seestpoolt vitamiine jne. Jumalas õige jutt. Nüüd olen umbes nädala söönud ühte ja teist toidulisandeid, formula IV jne ja kogu mu olemine on tunduvalt erksam. Ja kohvigi muide joon jällegi vähem. Õhtul ei lähe mõte kohvile.
Eile küll jõin pärast GNLD koolitust Atlantises kohvi, sest silme ees hakkas virvendama. Mul madal vererõhk. Eile päeval polnud söönud ühtegi toidulisandit - küllap andis tunda... Või ma ka ei tea...
Üle pika - pika aja käisin jah isegi GNLD koolitusel. Koolitustest olen tundnud mõnikord puudust. Kuid siiski kõige olulisem on OMAENDA kogemused.
neljapäev, juuli 10, 2008
kolmapäev, juuli 09, 2008
Oli üks tore hea päev...
... kui kõrvale jätta mõned hingepiinad, mida tean vaid ise. Samas võiks öelda, et painavad mõned peremured. Pere olen jällegi mina ise. Seega jätaksin nad suures joones enda teada.
KUID SIISKI
oli hea tore päev, mis viis mind kokku imevahva noormehega. Ta nimeks Timo. Loodetavasti blogin temast edaspidigi. Kui laabub kõik, siis on ta minu järjekordne uus isiklik abistaja. Vähemasti usun, et sai ta täna hunniku uusi kogemusi. Timo tõdes küll kogemusi. Usun Timo siirust, kui enne tsau ütlemist teatas, et ka ratastoolis tahaks proovida istuda, et teada, mis tunne see on :) Hästi terve suhtumine. Tean inimesi, kes kardavad ratastooli istuda, sest see neavat nad paugupealt vigaseks... Igal oma usk!!!
Olen veendunud, et üks noormees võiks/peaks mul isiklik abistaja olema. Treppide ja talviti ka jää ja lume pärast juba!
Niisiis, tunnen isiklikult kahte tulevast viipekeele tõlki - Sandrat ja Timot. Naljaga pooleks olen neile lubanud viipekeelt jalgadega rääkima õppida. :):D Küllap neile on juba minu "tõlkimine" hea praktika, küll mitte viipekeele praktika. Isikliku abistaja töögi annab arvatavasti neile palju kogemusi juurde.
Sandral sai / saab just neil päevil minu juures töötada 3 kuud. Tubli tüdruk on ta mul igatahes!!!
Täna käisin taas surnuaiaski. Papa surmast saab laupäeval 3 kuud... Tundub igavik...
Keegi ütles hiljuti, et ta kartis, et mul läheb kõigega harjumiseks raskemini ja kauem aega... Ei tea. Minu jaoks on olnud kergendus. Kindlasti elasin täpselt õigel ajal leinagi läbi... esimestel hetkedel, kui teada sain papa surmast... Mis seal ikka.
Kõik oli ju teada...
Surnuaias mõtlesin, miks küll papa ja emagi mõtlesid, et mina ei hakka iial surnuaias käima... Ok, Võnnu on natu kaugel käia bussidega, kuid Tartu Raadi on vägagi heas kohas...
Veel panin maalid posti. Teele Sveitsi. Taas. Seekord oli Postimajas teenindaja hästi sõbralik - polnud nagu probleemi, et saadetises on maalid. Eelmine kord nagu oli - kelle maalid ikkagi saadan välismaa :P Mitte väga probleemi ei olnud, kuid siiski...
Ei, pean tõsiselt tööle/maalima hakkama. Unarusesse on jäänud kõik see maalimine.
KUID SIISKI
oli hea tore päev, mis viis mind kokku imevahva noormehega. Ta nimeks Timo. Loodetavasti blogin temast edaspidigi. Kui laabub kõik, siis on ta minu järjekordne uus isiklik abistaja. Vähemasti usun, et sai ta täna hunniku uusi kogemusi. Timo tõdes küll kogemusi. Usun Timo siirust, kui enne tsau ütlemist teatas, et ka ratastoolis tahaks proovida istuda, et teada, mis tunne see on :) Hästi terve suhtumine. Tean inimesi, kes kardavad ratastooli istuda, sest see neavat nad paugupealt vigaseks... Igal oma usk!!!
Olen veendunud, et üks noormees võiks/peaks mul isiklik abistaja olema. Treppide ja talviti ka jää ja lume pärast juba!
Niisiis, tunnen isiklikult kahte tulevast viipekeele tõlki - Sandrat ja Timot. Naljaga pooleks olen neile lubanud viipekeelt jalgadega rääkima õppida. :):D Küllap neile on juba minu "tõlkimine" hea praktika, küll mitte viipekeele praktika. Isikliku abistaja töögi annab arvatavasti neile palju kogemusi juurde.
Sandral sai / saab just neil päevil minu juures töötada 3 kuud. Tubli tüdruk on ta mul igatahes!!!
Täna käisin taas surnuaiaski. Papa surmast saab laupäeval 3 kuud... Tundub igavik...
Keegi ütles hiljuti, et ta kartis, et mul läheb kõigega harjumiseks raskemini ja kauem aega... Ei tea. Minu jaoks on olnud kergendus. Kindlasti elasin täpselt õigel ajal leinagi läbi... esimestel hetkedel, kui teada sain papa surmast... Mis seal ikka.
Kõik oli ju teada...
Surnuaias mõtlesin, miks küll papa ja emagi mõtlesid, et mina ei hakka iial surnuaias käima... Ok, Võnnu on natu kaugel käia bussidega, kuid Tartu Raadi on vägagi heas kohas...
Veel panin maalid posti. Teele Sveitsi. Taas. Seekord oli Postimajas teenindaja hästi sõbralik - polnud nagu probleemi, et saadetises on maalid. Eelmine kord nagu oli - kelle maalid ikkagi saadan välismaa :P Mitte väga probleemi ei olnud, kuid siiski...
Ei, pean tõsiselt tööle/maalima hakkama. Unarusesse on jäänud kõik see maalimine.
teisipäev, juuli 08, 2008
Tobe juhtum täna õhtu eel
ID-lugeja juhe arvutilaualt vajus ratastooli suure ratta vahele nõnna õnnetult, et ma ei saanud enam edasi - tagasi. Minu õnneks oli mobla jala ulatuses, et sain helistada. Aime tuli "päästma" mind.
Nii tobedalt kinni jääda ei ole mul õnnestunult iialgi varem!
Helistada Sandrale üheks minutiliseks abiks oleks olnud mõttetu.
Täis südamega - ex ma vihastan niisugustel puhkudel iseenda peale - lõhkusin moosipurki.
Aplaus!
Nii tobedalt kinni jääda ei ole mul õnnestunult iialgi varem!
Helistada Sandrale üheks minutiliseks abiks oleks olnud mõttetu.
Täis südamega - ex ma vihastan niisugustel puhkudel iseenda peale - lõhkusin moosipurki.
Aplaus!
esmaspäev, juuli 07, 2008
1000 blogimine see blogimine :)
Palju õnne mulle kirjutamisjulguse eest - see blogimine on 1000!!!
Huvitav, mitu tuhat korda ma veel võiksin blogida :P
Enne blogimise 1000 numbri avastamist, mõtlesin, et kirjutan SÜGISÕHTUST. Praegu on akna taga sügisõhtune ja minu hinges sügisnukrus. JUULIS!!! See ei saa nii olla! Aga on... Vihm ja tuul ja hall pimedus... Ja toa laetuld ei saa põlema lülitada - lüliti säriseb kummaliselt. Mitmendat päeva. Äkki hakkas. Andres keelas vähemasti põlema panna, kuid mulle elektrikut mängima ei saa tulla - on sõjaväes. Andres ju pani köögilaetulegi põlema sügisel. Nohjah, siin pole aga elektrikumehi käepärast... Homme peab energiasse helistama vist. Ma ei suuda pimedas ja ohutundes istuda. Kuigi mulle on juba öeldud, et ega ma ei vaja valgust. Aitab lauatulest. Ei aita. Võib masenkasse taas langeda.
Ei taha nagu.
Ok, raha nõuab päris elektriku käik küll, aga alati ei saa kroone lugeda ihnuskoi moodi!
Reedel Tallinnas.
Õpetajate Majas trepp jahmatas mind õige pisut. Sandra aga liikus vapralt pikal trepil. Ratastooli jaoks oli trepiastmed suht head - madalad ja laiad.
VAIKIJATE HÄÄLED 2 mind oma lugudega, julmade lugudega ei rabanud. Mõtlema teistmoodi pani küll. On õudne mõelda, kui suur ja ainus elumõte on sex ja raha - ning see tundubki ainuõige olema... Jubedus!!! Kuhu kaob armastus... Ja väärarusaamised algavad siiski lapsepõlvest...
Nägin, kui jahmatanud oli Sandra. Ta küsis mitu korda minult: "Tiia, kas need lood on ikka päris?"
Oleksin tahtnud Sandrale väga öelda, et kõik süngus on väljamõeldis - kuid ma ei saanud nii öelda. See oleks olnud vale.
Samas tundsin äratundmisrõõmu, et on veel noori inimesi, kes mõtlevad armastusest ja elamisväärtustest hoopis laiemalt ja hoolivjulgemalt. Tõsiselt, olen mitme abistaja suhetega ise läbi elanud ülevat soojust ja mõistmisi maailma hingede jaoks. Nende head suhted teevad mindki paremaks :)
Annavad lootust. :)
Kui mina olin ka veel 20-lt, ega ma siis ka ei teadnud, mis vägivald ja/või seksuaalne kuritarvitamine. Arvasin, et kuri maailm on muinasjutt, mis lõpeb heaga. Kurjus polnud aga muinasjutt. Vaid reaalne elu. Lõpp on siiski loodetavasti hea. Ei, mitte võlukepikesele ega haldjale, vaid ennekõike ikkagi inimesele endale.
Ma ei näinud elu läbi roosade prillide.
Ma polnud lihtsalt ise reaalselt kurjusega kokkupuutunud. Kurjus oli kauge - kauge.
Ei soovi südamest mitte kellegile õudsuste läbi elamisi ega väärarusaamisi.
Aga kui tüdrukud ja ka täiskasvanud mehed usuvad, et väärtus on sex raha eest - siis sorry.
Olen juba mitu päeva mõnedel hetkedel mõelnud, kas mina otsin asjatult tõelist armastust... Äkki tõesti pole olemas tõelist armastust... Kui mõelda juba kirjakestele, mida ma aeg - ajalt saan meestelt, siis jah lootust kaob... On mingi lollakas sexinälg ja...
Ei taha sellele mõeldagi.
Kahju, et raamatut VAIKIJATE HÄÄLED 2 ei müüa lihtsalt raamatupoodides. Olen veendunud, et paljud ei saagi kunagi sellest raamatust teada. Mitte ei mäleta, kuidas oli VAIKIJATE HÄÄLTE 1 - ga. Vist sama lugu, et müüki ei läinudki.
Ja mina olen oma raamatu välja andnud, kuid kellele - ei tule meelde. :s Hakkasin Sandrale näitama - palusin tal riiulis võtta, kuid mida polnd, oli raamat. Küll nuputan välja, kellelt tagasi küsin.
Täna on veel ajalooline päev! Kaks inimest pakkuvad end isiklikuks abistajaks. Loodetavasti mõlemad on toredad noored inimesed :)
Huvitav, mitu tuhat korda ma veel võiksin blogida :P
Enne blogimise 1000 numbri avastamist, mõtlesin, et kirjutan SÜGISÕHTUST. Praegu on akna taga sügisõhtune ja minu hinges sügisnukrus. JUULIS!!! See ei saa nii olla! Aga on... Vihm ja tuul ja hall pimedus... Ja toa laetuld ei saa põlema lülitada - lüliti säriseb kummaliselt. Mitmendat päeva. Äkki hakkas. Andres keelas vähemasti põlema panna, kuid mulle elektrikut mängima ei saa tulla - on sõjaväes. Andres ju pani köögilaetulegi põlema sügisel. Nohjah, siin pole aga elektrikumehi käepärast... Homme peab energiasse helistama vist. Ma ei suuda pimedas ja ohutundes istuda. Kuigi mulle on juba öeldud, et ega ma ei vaja valgust. Aitab lauatulest. Ei aita. Võib masenkasse taas langeda.
Ei taha nagu.
Ok, raha nõuab päris elektriku käik küll, aga alati ei saa kroone lugeda ihnuskoi moodi!
Reedel Tallinnas.
Õpetajate Majas trepp jahmatas mind õige pisut. Sandra aga liikus vapralt pikal trepil. Ratastooli jaoks oli trepiastmed suht head - madalad ja laiad.
VAIKIJATE HÄÄLED 2 mind oma lugudega, julmade lugudega ei rabanud. Mõtlema teistmoodi pani küll. On õudne mõelda, kui suur ja ainus elumõte on sex ja raha - ning see tundubki ainuõige olema... Jubedus!!! Kuhu kaob armastus... Ja väärarusaamised algavad siiski lapsepõlvest...
Nägin, kui jahmatanud oli Sandra. Ta küsis mitu korda minult: "Tiia, kas need lood on ikka päris?"
Oleksin tahtnud Sandrale väga öelda, et kõik süngus on väljamõeldis - kuid ma ei saanud nii öelda. See oleks olnud vale.
Samas tundsin äratundmisrõõmu, et on veel noori inimesi, kes mõtlevad armastusest ja elamisväärtustest hoopis laiemalt ja hoolivjulgemalt. Tõsiselt, olen mitme abistaja suhetega ise läbi elanud ülevat soojust ja mõistmisi maailma hingede jaoks. Nende head suhted teevad mindki paremaks :)
Annavad lootust. :)
Kui mina olin ka veel 20-lt, ega ma siis ka ei teadnud, mis vägivald ja/või seksuaalne kuritarvitamine. Arvasin, et kuri maailm on muinasjutt, mis lõpeb heaga. Kurjus polnud aga muinasjutt. Vaid reaalne elu. Lõpp on siiski loodetavasti hea. Ei, mitte võlukepikesele ega haldjale, vaid ennekõike ikkagi inimesele endale.
Ma ei näinud elu läbi roosade prillide.
Ma polnud lihtsalt ise reaalselt kurjusega kokkupuutunud. Kurjus oli kauge - kauge.
Ei soovi südamest mitte kellegile õudsuste läbi elamisi ega väärarusaamisi.
Aga kui tüdrukud ja ka täiskasvanud mehed usuvad, et väärtus on sex raha eest - siis sorry.
Olen juba mitu päeva mõnedel hetkedel mõelnud, kas mina otsin asjatult tõelist armastust... Äkki tõesti pole olemas tõelist armastust... Kui mõelda juba kirjakestele, mida ma aeg - ajalt saan meestelt, siis jah lootust kaob... On mingi lollakas sexinälg ja...
Ei taha sellele mõeldagi.
Kahju, et raamatut VAIKIJATE HÄÄLED 2 ei müüa lihtsalt raamatupoodides. Olen veendunud, et paljud ei saagi kunagi sellest raamatust teada. Mitte ei mäleta, kuidas oli VAIKIJATE HÄÄLTE 1 - ga. Vist sama lugu, et müüki ei läinudki.
Ja mina olen oma raamatu välja andnud, kuid kellele - ei tule meelde. :s Hakkasin Sandrale näitama - palusin tal riiulis võtta, kuid mida polnd, oli raamat. Küll nuputan välja, kellelt tagasi küsin.
Täna on veel ajalooline päev! Kaks inimest pakkuvad end isiklikuks abistajaks. Loodetavasti mõlemad on toredad noored inimesed :)
Tellimine:
Postitused (Atom)