Õnneseen jaaniöö vihmas

Sõnajalaõit ma ei leidnud.
Kuid leidsin jällegi,  et olen väikene  õnneseen :)
See ongi suurim leid olnud jaaniööl,   mis oli armsalt vihmane Valgamaa põldude ja metsade vahel. Läbi märg  ma ei olnud, sest vihmakeep hoidis suurema märjaks saamise. Ja vahtrapuu oli  alguses suht hea vihmavari. Mõnus oli  siiski õues istuda ja lihtsalt olla.
Muide, eilne horoskoop,  mida kuulsin eile hommikul kogemata raadiost, läks küll pihta ja põhja. Tavaliselt  ma ei usu enam päeva horoskoope,  sest need  pole  need, mida lõpmatult ja siiralt uskuda. Tähelepannagi...  Vahel harva võib paariks minutiks mõne  päeva ennustuse meelde jätta, nalja pärastki.     

Tegelikult istusin seltskonnas, kuulasin ja mõtlesin omaette, kuidas mul on kõigele vaatamata lihtsalt vedanud. Ma olen rallinud ellu,  kuigi minusugune inimene on sageli  hooldekodu elanik ja mandunud oma puudesse ning kogu  väike maailm on hooldekodu seinad... Mäletan siiani, mis tunne oli mul  16 aastat tagasi saada hooldekodust kuhugile paariks tunniks - see oli teine maailm, kuhu mina ei saanud enam nagu kuuluda... Kuid mul on oma elu, oma kodu, omad suured unistused... Ja mina ikka veel vahetevahel virisen, et kõige on nii vähe... Õnneseen olen olnud ja  olen tänagi, loodetavasti hommegi. Kui mina ise ei röövi  oma jalgadega ja mõistusega/südamega saavutatud õnne...
See võib kergesti juhtuda.
Siis, kui hakata mõtlema, et ei suuda, olengi vaid puudeline... Te usute, et  ma ei suudaks seda tõenäoliselt. Mina ise ka arvan sedasi. Elu on aga habras. Seda ei tohiks unustada.
Veel mõtlesin, et võiks talvel näiteks hakata käima hooldekodudes ning jagada oma rõõmu ja sära. Mul seda palju!  Võib - olla mõnigi inimene saaks tuule lendu oma ellu! Kas või hambad  ristis, kuid vaev   ja higi tasuvad lõppude lõpuks  ära...
 Mina olen õnnelik. Õnnelik naine. Mitte puudega inimene. Kusjuures tean vägagi hästi, kui palju erinen teistest. Mõnikord tunnetan, et ma tegelikult ei sobi nö tava inimeste ega ka puudega inimeste hulka...

Aitäh Lehole armsa ja mõtlema paneva jaaniöö üllatuse eest! 

Mind on üksainus...

... aga hetkel soovin, et mind oleks mitu :)
Sest et
mulle sooviti homme teha mitme sõbra poolt üllatus.  Lihtsalt öeldi, et ole valmis ja soojad riided ka - nagu neil kokkulepitud. Kuid seda mina ei usu. Nad ei teagi hästi üksteist... 
Seega,
mina pidin  otsustama,  kellega olen ei -  tea - kus homme jaaniõhtul (soojade riietega)... See ei olnud mitte kerge!
Kuid ma ei mäleta ühtki jaaniaega, kui olen pidanud seisma dilemma ees, kuhu kellega lähen ja olen...
Aitäh, mu kallid sõbrad, et olete olemas! 

Hommikul sai korra linnas käia. Oli vaja " Naudingu" tordile materjali osta  ning kohvitada sõbranna Lyga.   PhotoPointis pildid tuua. Otsustasin, et paremad pildid peavad/võiksid olla ilmutatud. Paberpildid. On mõnusam   vaadata. Ei olnud kaua  lasknud paberpilte teha... 
Selline kelmikas  nägin välja enne välja  minemist. Triinu pilditas.   

Kuna  ma homme ei maali nagu viimastel jaaniaegadel, siis täna näitan  kahte poolikut maali esimest korda avalikult. 
Lapse  näoga näen juba  maist vaeva... Nina - nina on see, mis ei tule ja rikub ikka jälle kõik magaja näoilme...

Kohvitass.
Eile  mäkerdasin mitu tundi selle maaliga. Vahelduseks lapse ninale...

Püüan nädalas ikka paar päeva värvidega  töötada.



Armsat sõnajalaõie leidmist homsel jaaniööl, mu sõbrad! Ja pidage meeles sõpru, kes on üksinda... Muutkem  jaaniaeg üksteise kokkuhoidmiseks!

2015 kevade viimasel õhtul...

... olen kuidagi kurb. Selle aasta kevadest jääb meelde kindlasti rabaretk, muidu oli kevad tavaliselt  rutiine. Mõned säravamad  hetked siiski veel olid,  kuid  üldiselt oli rutiine  ja pinge rohke. Ma isegi  ei tea, mida oleks teisiti võinud  minna või looda... Võib -  olla igasugust  mõttetult mureprahti oleks võinud vähem  olla.
Olen piisavalt parimates aastates, et olla rohkem õnnelik ja särav. Ehk teisi sõnu, ma ei sooviks oma parimaid aastaid  raisata mõttetutele muredele ja pingedele.  Röövivad energiavaru ja sära. Muret on niigi rohkem kui vaja. Milleks siis mõttetud mured...
Siiski olid igas päevas rõõmupiiks.
Kuid...
Üksindus on. Ometi olen viimasel ajal palju häid sõnu kuulnud, kuidas minust hoolitakse ja ma ei ole üksi. Eriti kõlab kõrvus vestlus Johannaga,  mis toimus hiljuti. Kui ma lihtsalt ei suutnud enam naeratada... Eh, mul on (olnud) ikka armsad  isiklikud abistajad, kes suudavad hetkega abistaja rolli vahetada lohutaja / toetaja  rolliks. Kuigi see ei oleks nende rida...  VB sõna "lohutamine" polegi see õigem  sõna. Vahel on lihtsalt hea kuulda, et olen lihtsalt kellegile tingimuseta kallis ja et minult on palju siiski saada, õppida, ja ma annangi endast parima...
Seda  sooviks küll meist igaüks aeg - ajalt kuulda.
Vahel  on siiski näoraamatu või blogi kommentaar hoolimine. Kuigi see ei asenda kindlasti inimest. Vahetult suhtlemist.
Paari päeva pärast on jaaniöö. Arvatavasti olengi üksi jälle. Aga teate, mis kurvem!? See,  et üksi olijaid   on palju rohkem kui arvame ning  nad  mängivad vapralt, et nad on sellega harjunud. Täna helistasin sõber Karelile, et küsida, kuidas läheb...  Kuulsin temagi hääles nukrust, et jaaniööl koduvangis, kuid see pani ta naeratama, et sedasama olen minagi...
Nüüd palve teile, kes teavad kedagi, kes võib olla vahval jaaniajal üksinda kodus ega saa kuhugile minna, helistage või veel parem, minge külla. :) Öelge, et ta on kallis!      
Terve nädal, kellega olen üle pika aja rääkinud, need ütlevad, et just mõtlesid mulle. Mari - Liis olevat mind unes näinud. Nii armas!  Ikka on kuskil keegi, kes mõtleb kellelegi. Minule ka.   See on tõesti armas.
Siiski ei peleta sageli üksindust, mis tundub olema siinsamas. Minu ümber. Mu seeski.  Inimlik...

Aga homme algab suvi!
Ja lootus jääb millegile heale alati!

Mõned mõtted tänasel õhtul...

Loodetavasti  tuleb kena ja asjalik suvi. Augustikuu on juba tihe. Kõik põnevad üritused.  Juuli veel vabam, kuid kes teab, kui kauaks. Üks suvekuu võiks jäädagi lihtsalt olemiseks.  Puhkamiseks. :)

Uskumatu, et nädala aja pärast on jälle jaaniöö... Alles oli jaaniaeg... Taas poeb mu hinge nukrus.

Kas kükitan jaaniööl jällegi üksinda kodus... Hetkel küll ei näe muud olemist. Ja ausalt, ega ma ei teagi, kuhu võiks minna või kellega olla. Kuid alati jääb lootus  üllatuseks...

Või,
kükitades üksinda jaaniajal kodus, maalin  taas mõne armsa maali.  Minu meelest "Hooliv kallistus" on üks parimatest maalidest, kuid selle tegin just eelmisel jaaniajal.
"Jaaniöö õis"  valmis kahe aasta eest täpselt jaaniööl.
Võib - olla sünnib see aastagi nädala pärast mu  nukruses miskit rõõmsat. Olen tähelepanud, et pean loomise ajal pisut väga kurb olema, et luua midagi säravat...

Täna olin esimest päeva suve tüdruku -  isikliku abistajaga Triinuga.   Loodan, et septembriks kogunenud meil üheskoos palju suve elamusi. Kuigi üks meist töötab, teine puhkab. Nagu ikka viimastel suvedel.
Siiski mu endised abistajaid mäletavaid ka toredaid seiklusi ja sündmusi siiani. Nagu minagi.

Üllatus rappa!

Eile olin põnevil,  mis täna  toimuma hakkab. Kuid   sellist üllatust ei osanud  ma uneski näha. Kristi ja Johanna viisid mind  Soomaale. Riisa rappa. See oli tõeline üllatuse üllatus, millega täitus mu üks  unistus - kordki rabas   käia.

 Kohale jõudes parklas avastasime: oooojeeee  inva - kuivkäimla.! Väga korralik ja puhas, ruumikas.

Ei olnud küll käsipuid, kuid siiski raba jaoks midagi uskumatut.

Mina sain oma häda mõnusasti aetud.

Kristi töötab matkajuhina, siis jäid talle silma  haruldased taimed.

 Johannaga raba  teeraja alguses. Ratastooli,  kuid ka lapsevankrile  sobiv rada oli ca  poolteist kilomeetrit pikk.

 Kristiga.

 Pidin  ju proovima,  kuidas paljajalu sambla peal on. 

Maapind oli soe ja pehme. 

 Johanna pikutab pärast piknikut.

Mina ei viitsinud pikutada.

Ja ujuda  oli veidi jahe. Pilve alune ilm. Kuigi päike oli samas kuum.

  Kolm sookollikest  :)

Pilte tegi Kristi fotokas.  

Uskumatult tore päev. Täiesti ootamatult. Mul selliseid päevi aruharva. Seda enam, et ma ei pidanud ise mitte millegile mõtlema. Aga Kristil olevat mõte tulnud juba talvel, sest eelmisel suvel, kui ta mu abistaja oli, jäi see retk ära... 

Seda tänast päeva ei anna sõnadesse panna. Nagu ei saa  ettekujutada mingil pildil olevat raba lõhna, vaikust, tegelikke värve... 

Mul ausalt täna rõõmupisarad silmis.   Mul tõesti palju noori ümberringi, kes minust siiralt hoolivad ja ma julgen öelda, et ka armastavad mind. 

Aitäh, kallid Kristi ja Johanna!