Pühapäev, juuni 21, 2015

2015 kevade viimasel õhtul...

... olen kuidagi kurb. Selle aasta kevadest jääb meelde kindlasti rabaretk, muidu oli kevad tavaliselt  rutiine. Mõned säravamad  hetked siiski veel olid,  kuid  üldiselt oli rutiine  ja pinge rohke. Ma isegi  ei tea, mida oleks teisiti võinud  minna või looda... Võib -  olla igasugust  mõttetult mureprahti oleks võinud vähem  olla.
Olen piisavalt parimates aastates, et olla rohkem õnnelik ja särav. Ehk teisi sõnu, ma ei sooviks oma parimaid aastaid  raisata mõttetutele muredele ja pingedele.  Röövivad energiavaru ja sära. Muret on niigi rohkem kui vaja. Milleks siis mõttetud mured...
Siiski olid igas päevas rõõmupiiks.
Kuid...
Üksindus on. Ometi olen viimasel ajal palju häid sõnu kuulnud, kuidas minust hoolitakse ja ma ei ole üksi. Eriti kõlab kõrvus vestlus Johannaga,  mis toimus hiljuti. Kui ma lihtsalt ei suutnud enam naeratada... Eh, mul on (olnud) ikka armsad  isiklikud abistajad, kes suudavad hetkega abistaja rolli vahetada lohutaja / toetaja  rolliks. Kuigi see ei oleks nende rida...  VB sõna "lohutamine" polegi see õigem  sõna. Vahel on lihtsalt hea kuulda, et olen lihtsalt kellegile tingimuseta kallis ja et minult on palju siiski saada, õppida, ja ma annangi endast parima...
Seda  sooviks küll meist igaüks aeg - ajalt kuulda.
Vahel  on siiski näoraamatu või blogi kommentaar hoolimine. Kuigi see ei asenda kindlasti inimest. Vahetult suhtlemist.
Paari päeva pärast on jaaniöö. Arvatavasti olengi üksi jälle. Aga teate, mis kurvem!? See,  et üksi olijaid   on palju rohkem kui arvame ning  nad  mängivad vapralt, et nad on sellega harjunud. Täna helistasin sõber Karelile, et küsida, kuidas läheb...  Kuulsin temagi hääles nukrust, et jaaniööl koduvangis, kuid see pani ta naeratama, et sedasama olen minagi...
Nüüd palve teile, kes teavad kedagi, kes võib olla vahval jaaniajal üksinda kodus ega saa kuhugile minna, helistage või veel parem, minge külla. :) Öelge, et ta on kallis!      
Terve nädal, kellega olen üle pika aja rääkinud, need ütlevad, et just mõtlesid mulle. Mari - Liis olevat mind unes näinud. Nii armas!  Ikka on kuskil keegi, kes mõtleb kellelegi. Minule ka.   See on tõesti armas.
Siiski ei peleta sageli üksindust, mis tundub olema siinsamas. Minu ümber. Mu seeski.  Inimlik...

Aga homme algab suvi!
Ja lootus jääb millegile heale alati!

Kommentaare ei ole: