Kohale jõudes parklas avastasime: oooojeeee inva - kuivkäimla.! Väga korralik ja puhas, ruumikas.
Ei olnud küll käsipuid, kuid siiski raba jaoks midagi uskumatut.
Mina sain oma häda mõnusasti aetud.
Kristi töötab matkajuhina, siis jäid talle silma haruldased taimed.
Johannaga raba teeraja alguses. Ratastooli, kuid ka lapsevankrile sobiv rada oli ca poolteist kilomeetrit pikk.
Kristiga.
Pidin ju proovima, kuidas paljajalu sambla peal on.
Maapind oli soe ja pehme.
Johanna pikutab pärast piknikut.
Mina ei viitsinud pikutada.
Ja ujuda oli veidi jahe. Pilve alune ilm. Kuigi päike oli samas kuum.
Kolm sookollikest :)
Pilte tegi Kristi fotokas.
Uskumatult tore päev. Täiesti ootamatult. Mul selliseid päevi aruharva. Seda enam, et ma ei pidanud ise mitte millegile mõtlema. Aga Kristil olevat mõte tulnud juba talvel, sest eelmisel suvel, kui ta mu abistaja oli, jäi see retk ära...
Seda tänast päeva ei anna sõnadesse panna. Nagu ei saa ettekujutada mingil pildil olevat raba lõhna, vaikust, tegelikke värve...
Mul ausalt täna rõõmupisarad silmis. Mul tõesti palju noori ümberringi, kes minust siiralt hoolivad ja ma julgen öelda, et ka armastavad mind.
Aitäh, kallid Kristi ja Johanna!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar