Väga ootamatult IMELINE kohtumine pärast Keila näitust

Sõitsime Keilast Virtsu kaudu koju. Nimelt Hanna sai osta kellegilt lapsele turvatooli. Ütlesin, et lähme toome ise siis, miks postiga saada... Väikene ring koduteel ei ole ju hullu!
Jõudsime turvatooli asukohta. Suhteliselt sadama ligidal. Müüja ootas juba oma väravas. Hannaga ajasid natuke õues juttu, pani turvatooli tahaistmele ja istus autosse tagasi, sest külm hakkas. Ajasid müüjaga samal ajal ikka veel juttu. ÄKKI piilus müüja autoaknast sisse. Ütlesin "Tere".
Ja siis saabus ootamatult üllatav hetk.
Daam hüüatas siiralt ja õnnelikult:
"Ma tean ju sind! Sa oled Tiia!"
Mul Hannaga jäid suud lahti. Naersime südamest.
Õues pime talveõhtu. Kell oli kuskil 9 aeg. Ja võõras inimene, kes vaatas korraks autoaknast siśse tunneb  mind ära. 😁

Tuli välja, et ta on mind juba Ratastoolitantsust jälginud meedia kaudu. Küsis ka, kas ma ikka maalin.
Haarasin  sõna sabast kinni, uurisin, kas seal kandis on võimalik näitust teha. Kuna tõesti olin mitu aastat mõelnud Läänemaal või Haapsalus ka näitust teha, kuid siiani ei olnud kohta leidnud - ei ole vastuseid saanud.
Daam arvas kohe, Lihula.

Täna hommikul saingi Gerstilt sõnumi, et maikuus on huvitanud  minu näitusest Lihula raamatukogus.

See on uskumatu ja imeline!
Minu elu kiirem näituse pakkumine ja kokkulepe. 😉😊

Tule näituse avamiselt ja mine pisi Silveri turvatooli järele ning kohtu inimesega, kes tuli tee äärde ootama - saa veel näituse ka... Noo ei ole elus juhuseid!

Saadeti üks ammune hetk

Tõnu saatis selle pildi 4. juunist 1989 aastast... Terve igavik tagasi... 😊

Tõnu ütleb:
"Pilt on tehtud  rahvusvahelisest ratastoolide võidusõidust Kadrioru pargis.Kui õigesti meeles, oli Inglise poiss ratastoolis Sinu kõrval 1988 aasta paraolümpa kuldmedalimees, aga vot nimi ei taha tulla..."



Kui ma vana päeviku üles otsin, siis ehk leiaksin kindlasti midagi lisaks. Uduselt koidab küll juba see päev...

Hästi armas ja imelik aga praegu on pildi vaadata.
Kõik elu oli tundus ees muretu - rõõm ja lustipidu... 1989 aasta oli üldse minu jaoks väga - väga õnnelik...

Ja ossaa, milline parukas mul oli! 😀😋😈 Tolle aja mood - popp ja noorte pärane. 

Pildil eksabikaasa Aivar, kes siis oli vaid peika veel, väikevend Urmas ja ema.

Kindlasti mõnigi mõtleb, miks riputasin selle pildi siia. Kuid mineviku ei saa olematuks teha ega muuta. Meil kõikidel on oma minevik, mis saadab ja kujundab me igaühe oma elu. Häid hetki on vaja hoolega meeles pidada - need annavad jaksu ja naeratusi taas, kui on tunne vahel, et elu on sünge ja mõtetu.. Tegelikult, minu meelest, on elu ilus ja mõtekas, kui hoida meeles üksainsamgi helgem ja kaunim hetk, kui kiruda kes - teab - mida... Vahetevahel on head meeles hoida hoopis raskem, kui halba...

Vahva on endast parimat anda ning head jagada.
Vähemasti mina arvan nii.

Suur aitäh Tõnule jagamast üht pildi, mis on tähendusrikas! 😊💗

Tulge Keila kahe sõbranna ühisnäituse avamisele esmaspäeval juba!!!

Me oleme Liiaga sõbrannad 12 eluaastast. Kõik aeg on olnud meil ühine värvirõõm. Liia hoiab pintslit sõrmedega, mina varvastega - see on meie erinevus.

Minu video "Õnn on olla õnnelik ehk astumata samm õnneni" esitlus

Minu video 

"Õnn on olla õnnelik ehk astumata samm õnneni"  

esitlus

toimub 12. jaanuaril 

kell 18.00

külaseltsis Kawershof

Kaagvere keskus 8 - 2, Tartumaal

Videos on näha minu argipäevade tavalisi toimetusi ja tegemisi eelkõige kodus, on mõtteid naiseks olemisest, saab ette kujutuse, kuidas maalin. Samuti veidi isikliku abistaja olemasolu tähtsusest erivajadustele naisele.

Filmis püüdsin olla mina ise, nii nagu olengi. 

See video valminud minu ja hr Harri koostöös. 

On minult kink Eesti 100-le. 

 Tulge julgesti ja rõõmsasti esitlusele! 

Kes ei saa Tartumaale Kaagverre, minu kodukohta tulla, kuid soovib tingimata video esitlust koos minuga,  temaga võime suhelda omavahel edasi ja leiame sobiva võimaluse ja lahenduse esitluseks. Kirjutage mulle tiia.jarvpold@gmail.com või tmloovus@gmail.com .

Interneti, kui kõige lihtsamat võimalust tunniajalist videot näha, ei soovi ma siiski esialgu kasutada.  

 

Head 2018

Soovin, et sellel aastal jätkuks ikka jaksu rõõmustada ja muretseda ning armastada siiralt, palju mõistmist. Seda soovin nii iseendale kui kõigile oma inimestele. Kui see jaks on meis iga päev, siis saab raskustest üle ja olla õnnelikult rahul.

Hoidkem iseend ja kalleid inimesi, kes meil ümberringi! 💕😊

On aasta Eesti 100. 

Võtsin selle uue aasta vastu Tartus raekoja platsi - kaarsilla juures. Hanna - Liisiga. 

Teised, poisid, jäid autosse. Väike Silver jäi tuttugi... Ilutulestik  oli ilus. Kuid midagi enneolematult erilist minu meelest küll ei olnud. Vaatasin inimesi ka. Paljudele oli muu olulisem. Hea oli näha palju kallistusi ja musisid, säravaid silmi... Natuke kurb oli näha siiski pudeleid ja mitte märkamist. Minule kukkus pähe  üks pebu - esimest korda elus rahvasummas. Ma ei saanud haiget. Pebu omanik ei pannud vist tähelegi, mis juhtus - läks tuikudes edasi. Hanna sai ühe pudeliga vastu säärt... Ikka juhtub 😋😀 Kuid...

Keegi mööda minev mees andis kommipambu - see oli tava väikeses kilekotis, mis sõlmes. Soovis head uut aastat. Soovisin vastu, aga kommidele ütlesin "ei ole vaja". Mees pistis siis kommipambu Hanna pihku öeldes "Andke talle, tal läheb  vaja!" ja tormas oma teed.
Kodus proovisime ettevaatlikult - linnupiima kommid. 😁
Järelikult, on see aasta kommine!!!

Aovere tanklast öösel koju tulles otsin õnneküpsist. Minule oli sõnum küpsise sees: Kasuta oma intuitsiooni.
On hästi minulik.
Eks seegi aastagi minu südamehääl, mis juhib mind alati,  ei kao kuhulegi. Kui kaoks, siis on minuga midagi väga viltu...

Nii kaua, kuni mul on jaksu, seni ikka edasi oma intuitsiooni ehk südamehäälega!