Laval olemine on päriselt nähtav olla.
Elu-mängu-lava on ka päris, kuid siin ei olda nii nähtav. Kuigi, kui poleks elu, siis poleks ka lavasid.
Mina pean ise olema alati nähtav. Elus inimene on ikka nähtav, kui soovib elada. Justnimelt elada. Mitte vaid ellu jääda...
Selline mõte täna... Keeruline ehk kaasa mõte...
Täna on olnud korduv SOS päev nagu ma nimetan neid päevi, kui isiklik abistaja ei saa tööle või lihtsalt ei tule... Neid päevi on olnud mul küll sadu... Pole kokku lugenud. Vajadustki kokku lugemiseks ma ei näe. Olen ju elus.
Tänagi on selline päev, kus abistaja ei tulnud, ei saanud tulla.. Tegelikult tuli hoopis teine abistaja, kes praegu on oma elutoimetustega hoopis mujal, kui minu juures, kuid talle alati looda. Kui Kristil on vähe võimalik ajagraafikus, siis leiab hetke mu juures läbi tiirutada. Olen talle väga tänulik.
Oleksin täna ka kuidagi ise üksi hakkama saanud. Alat saan. Kuid hommegi on kuidagi kahtlane... Ma tean aga, et homme laheneb ka. Täna oli natu teine olukord - juhtus kukkus ´õue ratastool uppi, nii et ma poleks saanud vajadusel esiku minna või ka õhtul tuli põlema. Viimasele mõtlesin alles nüüd... Kõik hästi. Tuli ka põleb. Kuidas tool nii kukkus - pole aimugi. Bongo ajas vaiba sassi, hakkasin tööriista eest lükkama, nagu ikka... ja siis oligi pikali põrandal... Juhtub.
Kord olin, see on mu rekord, kaheksa päeva iseolemisega, see ilma ühegi kõrval abita. Ma alguses ei kisanudki hädakisa... Kõik oli hästi ju... Ma ei ütleks, et see suur saavutus, ellu jäin.... Praegu, kui keegi räägin seda, kuid mitte uskumatu otsa, kuidas võimalik on.
Kõik on võimalik.
Kui vaid soov on.
Aga need SOS päevad röövivad palju energiat mul. Tegele millegi muuga, kui sellega, mida olen soovinud teha... Aga see kõik on päris lavatagune elu.
Muideks, olen aru saanud, et lavade taga juhtub palju rohkem asju kui lavade peal.
Vaata elu lehelt.💖
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar