Mõni hetk on säravam, kui mõni teine hetk. 

Mõnikord on tunne, et ei  suudagi enam eikeegi olla... Energia on nullis. Tead küll, kui tunned, et su energia rööviti just praegu kusagile kaugusesse..

Ennemini oleksin öelnud, et on stress või mis iganes... Nüüd tunnen oma energiaid ja keha, aga ka oma südant. Lihtsalt peab end tagasi tooma oma energiasse. Ja mis pole minu teha või mis ei ole mu energiasäde, neid tagastama... Kõik, mida teised tunnevad, mõtlevad või võivad läbi elada, ei pea minu sisse elama. Võin kuulata, mõista ja olla olemas. Aga ma ei pea seda kõike endaga kaasa võtma või endasse võtma.

Ma tean, et see kõlab justkui muinasjutt paljudelt... 

Aga kui hakata tunnetama aastatega oma keha ja hinge, mida armastada täpselt sellistena nagu nad  on, siis saab pika peale selgeks, et see muinasjutt polegi muinasjutt.  Vaid päriselt on oma energiavõnked ja sagedused olemas. 

Kui sellest aru saab, siis on ka head lahendused olemas. 

Vanasti öeldi selle kohta enese leidmine. Vist. Praegu tundub see vägevam ja võimsam. 

Päevas oli igasugusi üllatusi. Häid ja mitte nii häid. Mitte nii heades on tegelikult kogemusi ja õpetusi, mis on lõpuks ka head.