Aprill... mõtlen elu üle...

Ingel võib olla minu meelest ka neiu... Täna mõtlen jällegi nii, sest miks muidu maalisin "Vabaduse ingli"... Siis maalides  ei mõelnud üldse vanaemale... ega muule... Mäletan, et tahtsin õhulist ja vabadust teha, et jääks salapärast ja habrast...
 Täna mõtlen vanale, kes on 40 aastat kuskil kõrgel, kuid lähedal ingliks....
Tänagi mõtlen elu üle järele nagu soovitas mu vana, kui olin olnud paha tüdruk... Nüüd usun, et vana soovis, et mõtlen nii ka hea tüdrukuna. Ma ei mäleta, et vana oleks mulle öelnud "Paha tüdruk..." Talle ei meeldinud minu teod, mida tegin, vahetevahel. Kõik, mis tegin, tegin ju iseendale. Sellest saan aru alles nüüd suurena tüdrukuna  😉 Ja  nüüdki, kui tunnen, et midagi viltu või ka väga hästi, mõtlen elu üle järele. 

Usun, et vanaema ja papagi on ülapool pilvi minu üle õnnelikud ja uhked...

Paari päeva pärast, 12. aprillil, saab papa surmast juba 10 aastat... Uskumatu... See ei saa usutav olla ja siiski on nii... Kui kiiresti aeg möödub... Kui palju on juhtunud minu elus... Papata... Kuigi ta oli raske inimene  - alkohol - mõnikord ja suhteliselt tihti, siiski vahetevahel igatsen ikkagi tedagi ...Ta ei öelnud mulle väga tarka, kuid mõnikord  pigistas tugevasti mu kätt - sünnipäeval, uusaastaööl - nagu ütleks, et ole tugev...

 Kadunud inimesi, kes on olnud kallid mulle, ei asenda mitte keegi. Kuigi nad saadavad kindlasti mu teele häid inimesi... Ja kas peabki neid keegi asendama... Ei, mitte...
Nii hea on mõelda, et sain vanaemalt ja papalt nii palju õppida ja õpin edasigi...

Aprill  on olnud mu elus väga kurb kuu...

Täna ajupuus ehk TTÜ raamatukogus

 Kolm neiut täna üle 30 aasta jälle koos: Janika, Katrin ja mina.  😊 Raamatukogu kohvikus.

Janika tuli näituse avamisele kahel põhjusel - mind näha ja kunagi töötas raamatukogus. Mul oli aga hästi armas teda üle aastate näha. Tean aga, et Janika loeb hoolega mu blogi... 

Sellina sai "´Minu jälg sinu südames".
Väga omamoodi. Ka sõnade loominguline. Raamatud, mõned ajakirjad, kalendrid... Ja maalid...





Mulle tehti ekskursioon raamatukogus. Sain teada , et arhitektuurikonkursi raamatukogu ehitamiseks võitis omal ajal töö nimega "Ajupuu". Lahe nimi... Nägin ka raanatude hoidlaid, kus tundsin ajaloo lõhna. 

Homme rohkem pilte. 

Tundeliselt...

Elu on nii habras...
Kui vähe mõtleme sellele, kui hästi on...  Oleme harjunud, et ollakse me kõrval panemata tähele, et ollakse me kõrval...
Meiegi kodus räägiti täna Kodutundest rohkem kui tavaliselt... See ei olnud ka nagu moe pärast...  Saatejuht Signega juhtunu puudutas küll tervet Eestimaad... Mind pani taas sügavuti mõtlema paljude asjade üle... Mõni päev tagasi jäin lugema kommentaare - ausalt, suutsin kolm - neli kommentaari, siis tuli kurbus ja pahameel - kuidas saadakse olla õelad ja kadedad, mõeldakse ainult rahale... Tavaliselt mina ei loegi mitte kuskilt kommentaare - pigem hoian enda närve... Kas tõesti ei ole aastatega midagi muutunud mõnede inimeste kommentaarides - oletan, et mõnigi inimene noorem ja ka uuem , aga negatiivne mõtteviis on ikka üks ja seesama kommentaarides...
See uskumatu.
See lootusetu...

Meil kodutunne kõikidel... Vähemasti loodan. Kel rohkem, kel vähem, kel isemoodi, kel teisiti - mõõdupuud ju ei ole. Meil samamoodi kõik head tunded enda sees...
Me oleme harjunud. Tihtilugu soovime kiiresti aina rohkem. Kui ei saa kohe, siis kurjad ja maailm sünge paik... Tuleme siis jälle arusaamisele, et nii see ikka ei ole olnud, kui kedagi või midagi enam ei ole enam eales... Siis meenub kõik hea. Mõneks ajaks. Ja siis  jälle hakkab tasakesi  ununema - ja jälle on ülekaalus kõik halb...
Elu ja surm on kummalised...
Minu meelest.

Väikesed šokeerivad ootamatud hetked, mis juhtuvad maailma suhtes vaikselt, mõjuvad väikeses ringis täpselt sama moodi. Sain ise kogemuse, kui haiglas olin, kuidas ehmatasin kallisid teistmoodi mõtlema. Nad ei näidanud seda välja, kuid seda sain tunda. Õhu kaudugi. Mina isegi olen hakkanud natuke teistmoodi mõtlema oma inimestele ja elule.
Hoolikamalt.
Armastus rohkemalt.
Aga ka ausamalt.
Kannatlikumalt veelgi, kuigi vahel kiirus tundub takistavat seda. Kui kiirus sunnib takka, ei saa olla rahulikult kannatlik, et küllap kõik laabub ja laheneb. Nii näib ju.
Aga probleemid laabuvad.
Mured lahenevad.
Kui ei tormata uisapäisa neid lahenedama. Kui järjepidevus on kadunud. Ja mõtledki, et elu ongi üks rist ja viletsus. Keegi ei mõista ega armasta. Ja kui hakkadki end haletsema ja vihkama arusaamata, et sedasi lükkadki kogu hea energia ja armastuse endast eemale...

Armastagem, aga ausalt ja siiralt, iseendid ja üksteist. See on parim edu saladus.
Elagem tundega, et homme on täna, kuid ärge kiirustage ette. Elage praegu ja kohe ja ikka sajaga.
Kui saab selle eluviisi nippi kätte, ongi kerge elada. Kuigi vahel ikka löövad mured ja jamad pea kohal kokku...

Lihtsalt pidin kirjutama mõtted siia.
Kas õiged või valed - jäägu igaühe enda otsustada.

PS Isikliku abistaja teenuse leping Kastre vallaga on olemas nüüd. Närvikõdi oli ainult kolm kuud sellel aastal pluss eelmise aasta lõpp . Igatsus ühe asja järele rõõmsasti lõppenud. Kuid keegi ei tea, mis pidin üle elama ja tundma seda vajalikku lepingut oodates...   Aga see on hoopis teine teema ja jutt.

Vahva munapüha päev

 Läkski õitsema!
Viit õit tuleb kindlasti.
Selle katkuse sain Elvelt Võru raamatukogu näituse avamisel eelmine aasta suvel. On tublisti kasvanud.

See ongi minu Kaisulinnu.

Soovin kõikidele tänaseks õhtuks veel rõõmu munade koksimiseks!!!










Käisin Kristil, Johannil ja Hannesel külas. Kristiga oleme nüüd head sõbrad. Ja usun, et varsti on mul keegi pisikene sõber taas juures. Just tema pärast lõpetasime töösuhte Kristiga  sellest aastast...  Aga vahva on minna inimeste juurde, kellele tähendad palju rohkem kui töösuhe... ning nemad sinule. Usun, et meil Kristi  ja ta perega on just selline hea suhe praegu ja edaspidigi!

Tabiveres käisin isikliku abistaja Viivega.
Johann oli pisut jahmatanud, et tulin vist teise abistajaga või midagi sellist - ta vist ei teadnud isegi, kuidas ta kujutas minu tulekut ette... Johann oli ju harjunud, et ta emme oli minu abistaja - küllap talle ei olnud kohale jõudnud, et vajan abi ka ta emmeta... Isegi minu jaoks oli see esmakordne kogemus, et laps jahmatab häbelikuks, kui mu kõrval näeb uut abistajat. Mind olevat ootanud Johann väga. Seda tõestas äratuleku kalli - kalli, mis ta mulle tegi 😊💕

Kaisulinnust palju muuni...

+

  Mängufilm 1 + 1 (Intouchables, Prantsuse 2011) ETVs oli see, mida praegu vajasin. Juhuslikult hakkasin telekat piiluma, mis seal on. Oli film. Filmis ratastoolis härra... Filmi  lõppu olen kunagi kuskil näinud...

Kui palju oleneb teisest inimesest sinu kõrval, et elu muutuks...  Ka ühest abistajatest sõltub palju, ehkki võib - olla tööülesanded ei luba nii mõndagi või mõnikord ületakse oma töö piiri. Aga see olenemine sõltub oskusliku ja kavalalt piiril olemist... 

Seda tean iseenda kogemustest oma isiklikke abistajatega.  Mitte kõik ei ole neid edasiviivaid nippe mulle andnud... Tegelikult siin super hea alateadlik koostöö omavahel st kui ma ei julgegi kõva häälega välja öelda, mida soovin südamest, kuid siiski soovin südamest, siis väga hea abistaja tunnetab selle ära ning "viskabki mind külma vette"... 

Kuid seda võib teha absoluutselt tegelikult iga inimene igale inimene, kelle vahel on selline keemia!!!

Olin sellele terve pika vaikse laupäeva toimetades endamisi mõelnud.  Et vajan siiski väga häid isiklike abistajaid, et omaenda eluga edukalt ja üllatavalt endalegi edasi minna... Sest mind takistab hoopis muu kui ratastool. Mind takistab vahetevahel endasse mitte uskumine...ja mõned tundedki, mida ei ole - kui olla aus iseenda vastu. 

Aga eilne päev oli tore.

Toimetasin. 

Koristasin. Mõistsin taaskord, milline nauding on isesaamine koristada. Omas kodus. 

Kuulasin oma mõtteid. 

Värvisin mune. Ahjaa, munadega juhtus see, et tegin koksimisi iseendaga. Muna korv kukkus lihtsalt põrandale enne värvimist. Olin kopajalg!!! Aga noh, võitsin iseend ja värvisin siiski mõras mune.
Siis leidsin Kaisulinnu üles. Panin Kaisulinnu munadepessa.
Usun, et paljud ei teagi, et Kaisulinnu tuli minu ellu äkiliselt Saaremaalt 12 aastat tagasi... Arvan, et seda ägedalt - lahedalt - lollimängu mäletust mäletavad veel Maarja ja Pille... Siiani on mul alles Kaisulinnu, mille kinkis Pille hoopis Eedenis... Saaremaalt ma ju teda ei leidnud.
Kui poleks olnud Kaisulindu, võib - olla ei oleks toonane Saaremaa reis meeleski... Nüüd tuleb alati meelde, kui näen oma Kaisulindu, kuidas me tegelikult naersime, kuigi tüdrukud lubasid mind millegiga visada, kui kord veel ütlen Kaisulind ... ja nii me jalutasime 7 km Sõrve säärel...

Kell saab 2 öösel. Kaua pole  nii hilja bloginud. Puhanuna. Päev oli toimekas. Mina ei ole väsinud.
1 + 1 -st sain hea suure energialaengu.

Mine tea - ehk kunagi leian veel Õige Härragi...

Teeks täna 1. aprillil nalja, et ma ei teegi nalja ega naeragi.
Kas õnnestuks?
Vist mitte.
Muigan juba omaette...

Hoidkem endid ja üksteist.