Pean taas iseenda leidma ja unistus fonolukust

Olen iseend kaotanud. Tegelikult juba päris mõnda aega, kuigi püüdsin  ja püüan olla hea moe ja näoga... Eile õhtul  tundsin, et enam ei jaksa raasugi olla. Ei jaksa  mitte midagi teha. Ei jaksa kellegile olemas, ka iseendale. Milleks peaksin... Kellele peaksin... Ma ei jaksanud üksinda olla ja ma ei oleks jaksanud ka kellegiga  koos olla...
Täielik tühjus. Jõuetus.

Selliseid masendusi on mul harva. Kuid siiski on. Vahetevahel.
Neid hetki tuleb lihtsalt üle elada.

Ma arvan, et viimane piisk masenka kukkuda oli mulle Tarbijavaidluste komisjoni ettepanek - ühesõnaga - loobuda Elektrilevi ja Eesti Energiaga vaidlemast. Sest kohtuski jääksin kaotajaks. Et on olemas lepingud, tagant järele olevat raske midagi tõestada  ja mulle pakuti ka maksegraafikuid.
Mitu kuud probleemset jamamist suure elektriarve pärast nulliti ilusti. Loomulikult on võimalik asja jätkada. Ootan oma targemate nõu  ja soovitused ära, siis otsustan, mis edasi teen.
Valik siiski minu.
Võimalik, et Tarbijakaitse teab juba, et Eesti Energiaga on raske  vaielda.
Kas siis ongi nii, et teiste apsakaid elektris, mis  on olulisem abivahend 24 x 7 tegelikult, peab ikka vaesem kinni maksma...
Ja nüüd saan aru, miks vähesed inimesed lähevad Eesti Energia ja Elektrilevi vastu.
Tugev närv peab olema.

Mul on olnud hea  kaasamõtleja ja nõuandja. Aitäh Jelenale ja ta kaaskonnale.


Suur arve - 751 eurot - on mul makstud. Ma ei usu, et oleksin rikam, kui näiteks siiski edasi sõdin. Asi on juba põhimõttes. Sügavuti mõelda, mis saab siis, kui üli suure elektriarve saab inimene, kes vajab sotstoetusi ja kel ei olegi kedagi oma inimest, kes aitab maksa... Kuidas siis laheneb... Elektrita jäämine jne.
Õudukas, minu meelest.

Õhtupoolikul tuli ootamatu üllatus 😉
Erika, mu üks parimaid abistaja, tuli külla. Nägime aastaid tagasi... Natuke oleme aeg - ajalt suhtlenud ikka... Aga päris kohtumine on hoopis rõõmsam. Seda alati.

Mina sain jälle teada, kui oluline oleks minule fonolukk. Ma ei saa ju trepist alla minna ust lahti keerama. Alati ei ole ju naabreid ka kodus, et minna mu asemel keerama ust lahti. Igakord ei saa külalistega varemalt kokkuleppida.Lõppude lõpuks, vahel on häid ja halbu ootamatuid hetki, kus vaja kiiresti ust lahti, Järgmisel KÜ koosolekul tõstan küsimuse üles. Seejärel saaks valdki toetada... Aga arvan, et majarahvaski võiks fonolukule mõelda...

 Usun, et leian peagi end  taas. 

OK

Jõin kohvi.
Meenus 10 aasta tagune esimene sinilill. Elva lähedal teel... IAT koolitus Händikäpalt Waide motellis, läksin Helenaga osavõtjana sinna... Oli umbes samasugune ilm nagu täna. Vist soojem...

Meenus ka papa viimane sõna Maarjamõisa haiglavoodis
See sõna oli "OK!"
Hääl oli jõudu kokkuvõttes vägagi reipas ja lootust - julgust andev mulle...
Muidu oli papa üli nõrk...
Ostsin veel viimase kohvi kohvikust. Luise jooksis kohvitassiga haiglakoridorites... Papa jõi üks - kaks lonksu ja oli õnnelik, et päris õige kohv...

OK.
Praegu naeratan nukralt.

Aga tegelikult ongi kogu elu ikka OK... Selle üle võin ainult rõõmustada... 😊

Taas isiklikkest abistajatest ja muustki...

Tõenäoliselt üks uus tüdruk isiklikuks abistajaks on juba silmapiiril. Ta tuli silmapiirile veel enne, kui jõudsin töökuulutuse välja. Usun, et mu endine isiklik abistaja Diana räägib ja jagab talle palju oma kogemusi sellest tööst.
Lihtsalt tundsin, et täna ja praegu on see õige aeg, kui hakata otsima uut  tüdrukut või uusi  tüdrukuid. Vist ongi hea aeg.
Saatsin tööpakkumise kõrgkoolidesse. Ülikooli polnud saatnud mõni aasta vist - ei olnud nagu vajadustki... Mu kõhutunne ütleb, et seekord päris facebooki töö otsimiste lehtedele oma isikliku abistaja otsimist ei paneks... Kuigi blogitust, et vajan isikliku abistajat jagan,  facebookis siiski. (Jagan blogitusi facebookis pea iga kord, kui blogin.)
Arvan, et vajan siiski mitut abistajat... Aga eks näeb. Ärme tõtta ajast ette. Kõik tuleb, mis/kes tulema peab.

Jah, mul nagu oli hästi abistajatega...  Tegelikult oligi normaalselt hästi.
Elus ikka juhtuvad asjad väga ootamatult ja ettearvamatult, siis nii ka juhtub minu ja isikliku abistaja töösuhtes.  Nii halvad kui ka head asjad. Saan suurepäraselt aru, et abistajatel on ka oma isiklik elu ja omad mured - rõõmud, olen  püüdnud alati töösuhte probleeme positiivselt lahendada. Ma ei oska öelda kumb roll on mul olulisem - kas tööandja või IAT kliendi. Mulle endale tundub, et mõlemad rollid olulisemad. Aga kuskil on olemas minulgi piir. Ma ei tahtnud seda tunnistada ega tahagi praegugi... Töösuhte peab õigel ajal lõpetama, või  kokkulepitud ajal, heaga. Sest arvan, et ei ole olemas lahendamatuid probleeme. Ja minna üksteise suhtes hoopis teistes rollides ilusti edasi.
Minagi pean siiski ka oma elule mõtlema. Oma tegemistele/toimetustele mõelda. Oma tunnedele mõelda. Selleks, et mina iseendaga jänni ei jääks, vajangi väga head isikliku abistajat ehk siis väga häid lisa käsi ja jalgu. Teisiti ma ei suudaks ega saaks iseendaga füüsiliselt hakkama. Kohutavalt karm oleks, kui mina kaotaks enda, siis poleks mind ka teistele, kes ehk siiski vajavad... Julgen vähemalt nii mõelda, et mõnigi inimene vajab mind sellisena nagu olen - väikese positiivse sädemena või midagi sellisena.
Vahel unustan ikka end tahaplaani. Sest mul on tõesti töötajate ehk isiklikke abistajate heaolu  oluline...
Aga kui lolliks lähen, kellele siis mind lollina vaja on? Igatahes mulle endale ei ole end lollina vaja!!!
Vahetevahel on tunne, et mu elu - olu koosnebki mõni hetk abistajatele mõtlemisest. See tunne on aga ka ununenud väga super abistajatega, kes osanud olla nähtamatu varjuna mu kõrval ja/või  mu taga (sõna otseses mõttes). Huvitav, on see, et nendega olen suutnud kohutavalt palju teha - käia - olla. Teha pisiasjugi. Minu oma energia on siis ülal pool pilvi... ning lon olla kerge.

Võib - olla nüüd mõeldakse, mis mul jälle viga on... Tegelikult on enam - vähem hästi. Kontrolli all. Ja ma ei kirjuta ka selgemaltki. Kes saab aru, mida segaselt mõtlen, see saab aru. Kes ei saa, sest ei ole teemaga kursis ehk, see ei saagi aru...

Ahjaa, kuulsin, et isiklikkele abistajatele maksaks meil juba 10 eurot - päris hea. Millegipärast  kahtlen selles väga! Mul endal oleks küll auväärne maksta nii kõrget tunnihinda, kui see oleks vähegi võimalik... 😀😉

Vajan isikliku abistajat

Minu isiklikuks abistajaks sobid Sina, kui oled

kohusetundlik
usaldusväärne,
rõõmsameelne,
rahumeelne,
tolerantne,
julge ja keskmise füüsilise jõuga naine.
  Töö sobib hästi üliõpilastele või lisatööna.
  Isikliku abistajana on Sinu tööülesanne mind füüsiliselt abistada nii kodus kui  tööl, samuti kõikjal, kuhu lähen. St elan täisväärtuslikku elu Sinu abiga. Isikliku abistajana füüsiliselt abistad täpselt nii palju, nagu mina soovin, nendes toimingutes, mida ütlen ja millega mina füüsiliselt toime ei tule. Naljaga võin öelda, et isikliku abistajana oled mu käed ja jalad, kuid mitte minu mõistus! Või minu vari!
Väljaõpe minult töökäigus. Töö saad selgeks mõne päevaga.
Olen   tööandjana väga paindlik. Isikliku abistaja tööajas on Sinuga võimalik teha alati mõlemale poolele sobivaid kokkuleppeid. Töö avardab silmaringi, annab uusi kogemusi ja väljakutseid,  võib - olla ka uusi häid tutvusi iseendale.  Enda poolt luban rahulikku ja mõistvat töökeskkonda, reisimist.  
 
Töötasu tunnihind on hea.

Huvi korral võta julgesti kontakti minuga: tmloovus@gmail.com või tiia.jarvpold@gmail.com  ja/või 5529317 (vastan ka sõnumile).  Ole hea kirjuta, palun, motivatsioonikiri või miks oled parim ja miks pean Sind valima enda isiklikuks abistajaks!
Aitäh!😊

Veel pilte näituselt "Minu jälg sinu südames" TTÜ raamatukogu 2. korruse saalis

Need pildid tegi TTÜ raamatukogu kunstnik Tiia.

Minu tänu raamatuperele, kes soovisid ja lubasid minu näitus seal korraldada. Nagu aru sain, on minu maalide näitus neil esimene selle taoline. Ja muidugi erilisem sellegi poolest, et kunstnik loob jalaga.

Sõbra aitäh Katrinile, kellelt tuli näituse mõte juba mõnda aega tagasi... Ja selle eest, et Katrin oli avamisel mulle nii sõbranna kui ka abistaja. Me mõlemad pabistasime, mis kuuluski aga asja juurde. Saime ilusti hakkama. 😉

See näitus on minu jaokski omamoodi eriline - on ju kirjutused, üks luuletus lugeda (selle kohta kuulsin juba häid arvamusi, mis annavad julgust ehk rohkem luuletadagi), mõned ajakirjad, kus on minust lood ... Ainult meil Katriniga ei ole alles seda "Noorust", kus Kati leidis mind kirjasõbrannana. See võis olla  aastal 1985 või umbes nii, või isegi varem. Ei suuda välja mõelda, kui kaua teineteist tunneme.  Eluaeg!!!