Sind ei ole juba kolm aastat, kui vaatan kalendri. Ma ei usu seda. Keeldun uskumast... Täpselt nagu siis... keeldusin uskumast, kui sain teada sind ei ole enam... Tegelikult oled kõikjal, kui meenud ja mõtlen sulle... Siis kui tunnen ees ja taga ummikut, ja ka üksindust... Ma tean, et sa valvad ja annad jaksu, vahel ka siis, kui mina ei mõtlegi sulle ... Kõik on jäänud nii nagu omal ajal, kui saatsid sõnumeid täpipealt siis, kui  vajasin sinu mõtteid ja toetavaid sõnu... Minagi saatsin sõnumeid õigel ajal, kui vajasid... Meil oli kummaline telepaatia... Praegugi on imelikult armas nähtamatu tele. Ma tean, et teistel on raske mõista, et ma ei ole hulluks läinud ja ma ei asju ette... Su hing on igalpool... Aga teised ei peagi kõige mõistma. See teema on meie hingede teema.  See kuulugi vist mõistmiseks... Ega minagi ei mõista, mis võib olla sealpool ning kuidas sa suudad  seal teha seda, mis mina siin maailmas teed... Anna see andeks. Anna andeks, et oli hetki, kui ma sind üleüldse ei mõistnud ja soovisin sinust kaugemal ja eemal, kohtudes vahel ei vaatanudki sulle otsa... Ma ei suutnud aga  pikalt eemal... kaugemal olla... Sa ise ei lubanud seda - ikka ja jälle tulid naeratustega mulle lähedale tagasi. Nüüd  sa ei saagi enam kaugele minna. Sa oledki kaugel... ja samas nii lähedal. Jäädki lähedale.
Selle pildi leidsin alles mõni nädal tagasi. Pooljuhuslikult. Kui mu elu mõtlikum aeg. Sa nagu ütlesid ka, et oled mõtlik koos minuga ja annad jaksu mulle... See pilt peaks olema tehtud 2007 enne jõule JAA koolitusel Waides... Mäletasin seda pildi, ta peaks siingi blogis olema, kuid ma ei leidnud, otsisin küll.. Oled küll kaval poiss, alati tembutad... Isegi nüüd piltidega.... Ja paned mind õigel hetkel südamest naeratama... Kuidas seda teed - ma ei tea... 
Su soovid on mul meeles. Soovid, mis sa Pärnu haiglas mulle soovisid... Ma olen kirjutanud ja maalinud palju, kuid mulle näib , et mitte nii palju kui sa soovisid . Aga ma jõuan veel kirjutada ja maalida, joonistada ja koolitada... Sind kirjutasin ka raamatusse, ma loodan, et sa ei pahanda... Mulle näis see väga tähtis.  Armastust, seda õiget armastust pole ma ei leidnud... Mõnikord mõtlen vaadates pilvi, et ehk sa mõtlesid endalegi teadmata, hoopis suuremat ja laiemat armastust, kui õige peika leidmine ... Et võib - olla see suurema armastuse leidmisel olen poolel kitsal teel... Olen kuulnud lihtsalt palju , et mina ise olengi armastust... Sina teadsid seda. Kuigi oli hetki, kus ma ei uskunud sedagi...  Nüüd tasakesi hakkan uskuma... Aitäh, et olid ja oled olemas. Sa olid ja oled igavesti sõber südames...

Otsin ja vajan isiklikku abistajat

Isikliku abistajana on Sinu tööülesanne mind füüsiliselt abistada nii kodus kui väljaspool kodu, mõnikord välismaalgi.
Elan  oma täisväärtuslikku elu aktiivse,  energilise ja rõõmsameelse naisena Sinu füüsiliste abiga. Isikliku abistajana abistad füüsiliselt mind nendes toimingutes, mida ütlen ja millega mina ise füüsiliselt toime ei tule.Kindlasti minu ratastooli käsitsemine. Naljaga võin öelda, et isikliku abistajana oled mu käed ja jalad, või oled minu hea vari! Ma ei vaja kõrvalabi 24/7. Teen oma jalgadega palju kodu- ja muid toimetusi. Nii võivadki tööaja pikkus oleneda paljudes asjaoludes ja tegutsemistes, st on paaritunnilisi tööpäevi, aga mitmepäevalisi tööaegu - kõik saab kokkuleppida mõlemale poolele sobivalt ning täpselt nii palju (või vähe) töötunde nagu Sulle sobib. Olen tööajas paindlik nii palju, kui võimalik.

 Töö sobib hästi üliõpilastele ja/või neilegi, kes soovivad uusi kogemusi ja väljakutseid, avardada omaenda silmaringigi, teha asjalikke asju ning lõbusamaid tegevusi, reisida ning teenida lisaraha osalise tööajaga.
Minu isiklikuks abistajaks sobid Sina, kui oled kohusetundlik, usaldusväärne, rõõmsameelne, rahumeelne, tolerantne, julge ja keskmise füüsilise jõuga. Soovitavalt noorem naine.

Minust lähemalt saad uurida ja lugeda siit blogist  http://www.tiiajarvpold.ee/
Väljaõpe minult töökäigus. Töö saad selgeks mõne päevaga. Eelnev töökogemus ei ole oluline. Peamine Sinu töökoht on minu kodus Tartumaal Kaagveres. Kuid käime tihti igalpool.  Sobib ka, kui abistad mind mõnes kindlas tegevuses mõned korradki, nt ujumises veekeskuses. 

On hea tunnitasu. Lisaks tasun töölkäimise kulud, kohv - söök minu poolt.
Töövõtuleping. 

Juhiload ja auto ei ole olulised. 

Minu ja isikliku abistaja töö leidmisel või lisaküsimuste korral võta julgesti kontakti: tmloovus@gmail.com ja/või 5529317 (vastan ka sõnumile). Ole hea kirjuta, palun, miks peaksin Sind valima enda isiklikuks abistajaks s o motivatsioonikiri paari lausegagi! 

Tule töövestlusele, proovipäevale ja siis juba tööle!

Heakohtumiseni 😍

"Valgusepraod pimeduses"

on minu uus töö. Uus maal.

Pilt on  suht suur. Ehk 60 x 50 umbes. Ei ole mõõtnud.
Seekord ei teinud lõuendile. Leidsin kapi vahelt mingi ehitus valgeplaadi. Minu seest tahtis tunne, et mu ümber olev pimedust välja tulla värvidena...  Minu sees on aga valgusepraod siiski veel alles... Esimesed mustad tõmbed tõmbasin ausalt suurima vihaga nagu kukkuks mu väike tundemaailm kohe kohe kokku. Mida lähemale jõudsin valguse maalimisele, seda rohken sain rahu. Naudisin armastust...
Tegin kolme värvi must - punane - kollane, kuid tulid iseenesest toone aina helgemaid toone juurde.

Usun, et ellugi hakkab taas helgemaid valguse ja armastuse toone juurde voolama.. kui mu oma süda  valguse ja pimeduse vahel on armastust, lootust ja usku täis...

Ja see ei loegi, kui mind nähakse pimeduses varjuna... Mina võin särada. Pugeda läbi pragude valguse poole... varjuta...
Keegi ei saa öelda vähemasti seda, et ei suudeta armastada...

See on tunde maal.

Valguspraod pimeduses. Tantsusammud pisut valesti

Uus maal "Valgusepraod pimeduses" on valmis. Abstraktne maal. Minu meelest kõnekas. Kujutasin esmalt, et mu süngemaid töid. Aga ei. Minulikult palju valgust ja armastust on maalis. Vähemasti ise arvan nii...

Nädalavahetusel mõtlesin hästi palju IAT määrusele. Googeldasin neid.  Lõpuks Jüriga vestledes ka Vunki manu teemadel jõudsime taas "Śotsiaalhoolekande seadus https://www.riigiteataja.ee/akt/113032019155  lugemise juurde.
Huvitav on see, et KOV-des on üht ja teistpidi mõistetavaid määruseid - on nagu mina ja teisedki, kes kasutavad teenust pika aega,  aru saame ning on määruseid, kus teenuse saaja on nagu ära unustatud st otsustaja - juhendaja - tegevusplaanide tegija või mis iganes saab olema teenuseja osutaja ehk isiklik abistaja., talle jääb oluline ütlemine füüsiliste erivajadustega inimese üle. Teenuse saajale on jäetud võimalikult vähe võimalust oma elu korraldada. ja teenusele kaasa rääkida - see on nukker.  Kui teenuse saaja ise ei rikkuks reegleid. Vähemasti nii võib välja lugeda.
Siin on minu meelest IAT süsteemis käärid. Ja see on ka ehk üks põhjusi, miks isiklik abistaja teenus ei arenegi.
Saan aru, et igas omavalitsuses on oma eripära määruseid tehes, kuid mingides kindlastes küsimustes võiks siiski ühtemoodi olla. Näiteks leping teenuse saaja ja isikliku abistaja vahel. Minu meelest on see esmane hästi toimiva teenuse juures.
Nagu ma olen aru saanud 20 aasta jooksul on IAT üks suur eesmärk on võimaldada füüsiliste puuetega inimestel iseseisvat elu. Iseseisvat füüsilist toimetulekut. Seda ei juhtu, kui ei saa olema psüühilist - vaimset - hingelist vaba ollagi omas keha takistustes. Mind teeb just see ettevaatlikuks, kui keegi minu eest hakkaks isikliku abistajana korraldama või tegevusplaane tegema... Ja mitte ainult minu eest, vaid kõikidel IAT vajajatel on see oht. Kas tõesti 21. sajandil astume samme tagasi, et paneme puudega inimesed lihtsalt kuhugile ja keegi teab täpselt, mis meile hea on ja mis ei ole. Kui oledki erilisemalt tublim, on suur imestus, kuidas sa küll suudad.

Mind teeb see segadus IAT ümber päris nõuduks.

Muide, töövõime mul puudub.
Niipalju siis ilusast sõnast TÖÖVÕIME reform. Ahahah. Nagu ma juba reform alguses ütlesin, et nagunii ei muutu midagi, enne kui HAKATAKSE INIMESE VÕIMEID hindama, mitte mida ma ei saa . Mis võimed on kätte ülestõstmisel, kas see näitab kellegi tõelisi võimeid... Ja siis tee veel end äpumaks kui oled...
Pagana pihta, võiks ükskord arusaada, et äpumaks tehes kaobki igasugune motivaatsioon millegiks veel iseendagi kiuste  võimekas olla!!!
Siin maailma süsteemis on ikka tõsiselt miskit viltu.

Tantsida soovin õigete sammudega.
Selleks jaoks otsin uued tikkkontsaga kingadki...

Nüüd mõtlen pisutki iseendale

Hakkan maalima.
Selle nädala pinge tahab mu seest välja tulla...

Lülitan end kõikest välja. Tahan ise olla.
Kuulan lemmik muusikat.
Luban endale pisaraidki maalides.

Eile tõi veel ühe ettevaatlikuse hetke ja see pani mõtlema, kui kergesti võiks minu elu kokku kukkuda ainult sellepärast mingi uus sotssüsteem seda nõuab... Sellele , kuidas olen terve elu olnud ISE, ei mõelda... Kuid arvan, et nüüdki jään püsti. Olen kõva tüdruk, ütles eile Marika Sauelt. Hea, et keegi mulle seda meenutas. Tegelikult eile õhtul kuulsin sarnaseid sõnu mitmelt... Aitäh selle eest. 

Ma kindlasti teen oma asju edasi omamoodi. Mitte keegi ei saa minu eest unistada. Ma ei jää nelja seina vahele... Mul on nii palju veel teha, ka seda, mida m a veel  ei teagi täna, mida veel teha... Mu hing soovib mu kehas vaba olla ja jääb selleks, tean. Ka pärast surma... Uskuksin, et elu ei veereta enam lollakaid takistusi, mis võiks ometigi olemata olla, teele ette.. Eksisin jälle.  Või oligi elu liiga lihtsaks läinud... Olin unustatud nagu, mis on südamevalu või millegi kadumine... Aga nii see ei ole ju.
Head õppetunnid taas.
Elu on parim kool.

Ma ei ole üksi, kuigi ausalt tunnen hetkel nii. Ühelt poolt on see heagi. Saan ise endaga olla. ..