Raplas - ei tohiks varje karta

 

Täna oli vahva ja asjalik päev Rapla Kultuurikeskuses ja ennekõige Rütmani galeriis. 

Mind Ingridiga  abistas ja näitas maja hästi sõbralik hr Kalju. Sain temalt palju mõttekilde, mille üle sügavalt mõelda. 

Üks mõte jäi kohe meeldima - varje ei tohi karta.  Alles mõni päev tagasi ütlesin isegi, et kõik näevad varje isemoodi... Nüüd sain nagu kinnitust, et ma ei olegi  ainus rumalukene, kes usub seda ja ajab oma joru... Nii nagu mind tänati selle juttu eest, nii olen mina tänulik Kaljule. 

Näituse ülespanek oli rõõmus ja lõbus, kuid hästi vaikne ja rahulik.

Uuem maalgi sai üles. Mulle tundus, et Rapla on kõige õigem koht talle pärast langevarjuhüpet.

                                                         Leidsin Raimond Valgre toa.

Viivuks tuli minuga kohtuma Sandra oma pisitüte ja emaga ,  kellega ei olnud sada aega näinud. Aprillis saab 13 aaatat, kui Sandra oli esimene päev mu isiklik abistaja. Imearmas on, kui mu kunagised tüdrukud ikka ja jälle soovivad ja leiavad aja kohtuma tulla. Pisineiu hakkas koheselt ratastooli uurima ja õppima abistaja ametit. Alles eile rääkisime zoomis võrukatega , kuidas lastele õpetada teistsuguste inimeste olemasolu - nii lihtne see ongi. Olla olemas ja lubada mängida, kui neil soov uurida. Kõike uuridakse , miks mitte näiteks ratastoole...

Hea päev oli.

Ja mõtlemapanevgi...

Mõtlesin taas heaolule...

... üheskoos  Võrumaa rahvaga. Kuigi mina ju pole võrukas.

Toimus järjekordne ümarlaud. Zoomis. 

Täna mõistsin, miks mind võlub see heaolu teema. Minu jaoks on heaolu tohutult laiem. Heaolu algab iseendast, omast kodust, omast koduvallast... maailmani. Ehk universumini...

Mulle meeldib Võru inimeste särts anda endast palju teistele mõeldes samas palju iseendale. See on õige. Minu meelest. See särts on siiras.

 Mul on tõepoolest vedanud terve elu, et kohtun ikka ja jälle toredate ja tegusade inimestega. Usun, vastastikune arusaamine elust - olust muudabki selle paremaks.

Minu näitused Raplas ja Puurmanis

 Täna võin kindel olla, et aasta algab kahe näitusega mul:

7. jaanuaril olen Raplas ning panen Rütmani galeriisse üles oma näituse.

14. jaanuaril saan  ka Puurmani raamatukokku näituse panna.

Seekord on küll pisut teistmoodi korraldamine kui on olnud. Ma ütleksin, et isegi rahulikum. Avamisi kui selliseid tõenäoliselt ei saa olema... Aga , kui on keegi, kes soovib ja julgeb minuga kohtuda, siis mina olen nõus kuskil kohvitassi taga kunstniku ja kirjutajana jutu ajama 😊

-----------------

Täna tegelesin maalide majandusega 😂 See ajab lihtsalt halliks. Küll on mõni maal üle, ja siis jälle puudu... Veel maalimatagi... Kahte kohta jagada on päris keeruline... 

Olen tõesti tänulik,  et mul õnnestub praegusel  keerulistel koroona ajal oma näitusi teha.💖

Pühapäev iseendale

 Olen olnud täna peaaegu omaette.

Tundsin, et vajan aega olemiseks. Et kuulda  omaenda südamesoove selleks aastaks. Tegin lihtsalt omi märkmeid ja unistasin... 

Unistada suurelt võib ju alati. Unistustele ei saa öelda, et ei tea, mis homme saab, ei saa seepärast unistadagi... Kui unistada ka ei tohiks, siis oleks ikka midagi väga mäda maailmas... Kui plaane ei saa ette teha, siis unistada tulebki pisutki ette...

Unistamine paremgi kui plaanide tegemine! Unistusest algavad plaanid... 

Tean, et tohuvabohu ajastul on ehk raske arusaada, miks kergelt hiilin raskustest mööda... Ei hiili. Miks peaksin ette veel rohkem muretsema, kui muret ja raskust jätkub niikuinii mul. Ja usun , et need on head õppetunnid, et edasi liikuda paremini ja oskuslikumalt...

Vaatasin täna järelvaatamisest saateid. 

Mul on päris mõtlema panev aasta ees. T'ähtkujude järgi. Kuigi üksnes tähtkujude järgi ei ela ma ammu. Minu meelest tähtkujud on osa suures universumis, mida on hea  teada samaaegselt teiste asjadega. Peamine olen mina ise. Kuidas suudan teistmoodi energiat kasutada, hirmutest eralduda, paljudest, kes külvavad negatiivsust positiivsusega, kaugeneda. 

Põnev ja võluv aeg on ees.

Keeruline.

Raske.

Soovin, et mu hing jääb terveks. Siis on kõik võimatu võimalik. Soovin tõesti mõista seda, mida ei mõõdeta igapäevade asjadega. Olen aastaid mõelnud sellele, mis eesmärk ja ülesanne on, et minu jalad on teistsugused, et mina hoopis erimoodi... 

Veel vaatasin Jaak Joala 70 kontserdist... Olin õnnelik, et olin ja nägin Vanemuises kontserdist. Ekraanil ei ole see ikka see. Kuigi teleris lauljate kommentaarid andsid lisa, neid jälle laval polnud. 

Minu 2021 on hästi alanud. Kolme päeva sisse on mahtunud juba palju palju.

Pildi klõpsustasime oma maja ees uusaataööl

2021 tulgu ja olgu imeliselt hea

23 tundi uuest aastast   on möödunud mul rõõmsasti. Usun, et see tõotab väga head aastat.

Mina tean, mida soovin ja igatsen 2021. aastalt. Üks kindel soov iseendale on see, mis eelmisel aastalgi - loobun loobumistest. Teen kõike, mida tunnen südamega, et seda ja toda soovin teha ning pean tegema, siis teen. 

Püüan teha.

Mitte ei loobu tegemisest.

See ärategemine igas   asjas on imeliselt hea tunne. 

Soovin, et seesugused imelised head tunded oleksid ja jääksid 8740 tunniks me igaühe südame. Et teeksime seda, mida tõeliselt armastame ja soovime. 

Ja kui meist kellelgi hakkab paremini minema, siis ärgem seepärast hakakem  end paremaks pidama teistest. Me kõik oleme iseendale parimad. 

Olgem imeliselt hoitud!

Mul on selle aasta märkmikus iga nädal lause. Esimene lause:

Kõik eesmärgid on saavutatavad. Küsimus on, kui palju aega me endale anname.  

- Helina Mägi

On aega terve aasta taas oma eesmärkidele läheneda. 

Kuid olen mõelnud väga palju mis eesmärgid on mul ja kuhu soovin jõuda.... Ma ei tea. Võib - olla mõistmiseni, mis on  valgust ja armastust... Käega - jalaga katsutavaid asju kergemgi saavutada...