See nädalavahetus oli MINU oma

 

Eile käisin Transunity Akadeemia üritusel. 

Kristiina Võlu Stuudios.

Tunnen tõesti akadeemias endana. Mind on omaks võetud... Naljakas, et ma sellest räägin... Vanasti ei tundnud end paljudes kohtades hästi... Nüüd tunnen järjest  ja aina kindlamana kõikjal, eriti akadeemias. 

Kui mina võtan maailma ja universumi vastu, võtab ka maailm ja kogu universum mind vastu. 

Pildil Carmeniga. 

Aitäh Arvole, kes abistas trepidel. Arvan, et esmane kogemus tal seesugune. 

Täna oli mul laulutund ka. Nüüd kindel, et Germani õpilaste kontsert toimub 22. mail kell 18 Tallinnas Villa Pais. Mina laulan ka. Reklaam plakati teen homme - ülehomme.

Eile oli Karoliinega natu nukker  ja siiski rõõmus - tal oli viimane tööpäev. Aga mine tea, ehk kunagi jätkame koostööd. AITÄH talle, et oli pea kümme kuud minu käed ja jalad. 

Taas natu möllu...

 

Ehheeee, tänu voodi tulemusele mu elamisse, siis täna poolpäeva mööbeldasime jälle Mirjami, Kai ja Silveriga.  

Magamis ehk tagatuba tahtis hingamisruumi. Liiga täis oli toppitud ühtäkki mööblit... Vähemalt tundus sedasi...  

Hetke tulemus selline... Ilusate ja sexikade unenägudele on nüüd ruumi tulla 😉

Ainult soovin ja unistan juba kahesajaga uuest kodust, kus on piisavalt ruumi ka mu loovusele. Ja värvidele. Kirjutamisele... Ühesõnaga oma elule, nii et saaksin vahelduseks muud teha , kui asju tõsta... Täna sai ka mõned asjad välja visatud, nende aeg sai täis mu elus ja tänasin ja olidki läinud...

Selline olengi... 

Selline ongi mu kodu...

UNI OLI TÄNA ÖÖSEL SUPER HEA. Voodis.

Päev tulvil ÜLLATUSI

 

Tulen ma õhtul linnast koju, näen küll et eestoas on midagi teistmoodi, kui hommikul jäi. Mänguasjad laiali ja mingi seelik laua peal, kuid ma ei pööranud sellele väga tähelepanu. Päev väga emotsiooniderohke ja tore. Siis jäin äkki tagatoa nurka vaatama, kus oli hommikul pesurest ja nüüd oli midagi väga "valesti".

Siis käis mul kiljatus, et mis toimub!!! Et kas ma näen und või on see ilmsi! Toas olid lapsed, Kai ja isiklik abistaja Mirjam. 

Jah, minu tühjas voodinurgas oli voodi!!! Ja voodi peal silt - ÜLLATUS!

No mine veel linna laiama... Kusjuures, hommikul kui Kai mind trepist alla aitas, siis ta uuris, kuidas ma suhtun üllatustesse 😀

See kink olevat mulle emadepäevaks juba (mul olegi aastaid nii suurt üllatust olnud). Tegelikult mul ei  olegi siin kodus päris voodit olnud. Nagu te mäletate, ma tahtsin seda juba tükk tükk aega tagasi. Kujutage ette, et üks väike eesti naine Kai, kes on mulle väga kallis inimene, kellel mina olen ämmamoor, tõi voodi juppidena üles, pani ja lükkas veel kappe edasi-tagasi jne,  üksi, et see on ikka uskumatu 😍

Mul on tunded mitte laes, vaid seitsmendas taevas!!! 💖💖💖

Nüüd ma proovin seal kohe head und näha.

Olen tänulik kõige eest ja ma ei tea, mis edasi saab, aga tean et saab häid asju veel olema!

Rõõmupisarad...

 Sain armsa - armsa - armsa sõnumi. Jagan teiegagi, kallid blogi lugejad 😀 Minul väga head pisarad silmis - põskedel (olen ju emotsionaalne)... Pea 23 aasta jooksul ei mäleta ma niiii mõtlema panemat sõnumit töökuulutusele vastu: 

Tere Tiia! Kuigi su nimi võiks olla Lootuse-Päiksekiir . Ma kahjuks ei saa su abiline olla...töö graafiku alusel tuberkuloosi osakonnas + kaks last. Aga soovin sulle seda positiivset ellu suhtumist, mis sul niigi on. Ja kui vajad mingit üksikut päeva, et abistan sind, anna teada. Raha ei taha. Seda mul pole ja polegi vaja! Pigem oleks sellise elu rõõmsa inimesega kas või lühikest aega. Päikest sulle '

Võrdusmärk puudub...

 Isiklk abistaja ei võrdu hooldaja .

Nii nagu abikaasa ei võrdu armuke. 

Või vastupidi.

See võrdus torgatas pähe tehes hoopis tõsisemaid töid.  Naersin laginal. Mingi kentsaka näidena peaksid inimesed lõppude lõpuks aru saama sõnade tähendustest ja  vahet rollides.   Igal rollil on oma koht ja vajaduski, kuid mitte üheaegselt...