10.10.2023

 Tänane kuupäev lõi minu ette kohe kaks näituse  reklaami. Mitte iial ei ole niisugust nalja veel olnud ... Võrratult  võimas tunne mu sees. Ausalt ka.

Nagu värvide superstar 😋

Ainult, et ma ei mahu oma värvilise  armastuse maailmaga elamise enam ära... Maale on kõikjal. Eile, kui vaatasime maalid Toomasega üle, pakkisime, jagasime,  sättisime, siis ohkas südamest temagi: Tiia, sa vajad tõesti maja, ja  suurt kunstituba.

Ja mida siis mina räägin - mul ongi vaja suurt kunstituba. Ateljeed.

Siin on kaks reklaami korraga 😍😍

Mul oli põnevalt kiire, samas rahulikult nauditav nädalavahetus

 Nüüd saan küll ehk mõni aeg rahulikult elada ja olla, sest mul on olemas isiklikud abistajad, keda soovisingi. 

Mul on hästi hea meel, et Merge, kes käis kevadel töövestlusel, julges nüüd taas end  soovitada isiklikuks abistajaks. Esimene päris pikk tööpäev, ilma proovimiseta, sujus vägagi mõnusasti.   Mina sain laupäevaseid asju toimetada ning Mergel kadusid hirmukesed... Mida veel vaja laupäeva elamuseks... 😀 Mulle tundus nagu Merge oleks eluaeg abistaja tööd teinud !! 

Veel kohtusin Romaniga, kes soovis samuti tööd. Soovisin salamisi inimest, kellega saaks hakata tasapisi ka trenni tegema. See tähendab oma keha eestki veidi rohkem hoolitsema... Mulle näib, et selline inimene on tulnud mu ellu... 

Kui ma nüüd ka ütlen iseendale, et ma ei saa miskit teha, et pole abistajaid, siis on see lihtsalt lollakas vabandus!

Veel lihtsalt shoppasin laupäev. Kunstipoeski.  

Aajaa, võtsin vastu uue väljakutse. Suudan üllatada nii end kui teisi. Hakkan illustreerima üht väikest kollilugu. Me loodame loo autoriga, et lugu näeb ilmavalgust uue aasta esimesel veerandil. Rohkem ei räägi praegu - kõik omal õigel ajal. Igatahes mulle tundub väga huvitav töö. Teist võimalust polegi, kui ära teha. 

Nädalavahetusesse ja tänasessegi mahtus veel palju pisiasju. 

Olen pisut vässa, aga see on pagana hea väsimust.  

Jess, tuleb tõesti sel aastal 85 ära!

 Täna sain ootamatult ühe näituse soovi. Veel selleks aastaks. 

Teen siis ära väga hea meelega!!! Mulle on koht tuttav ja omamoodi armas - kooliajal sai palju seal sõidetud pärast koolipäevi... Nii tore, et Kavastu raamatukogu soovis ja soovib minu näitust. Kuna kohe  kohe algavale näitusele nii palju ei mahugi, siis jagub töid mõlemale näitusele...

Siis sel sügisel kolm näitus. Varsti kohe tulevad ridamisi reklaamidki, kõik õigel ajal... 

Ja detsembris 85 näitus...  Uskumatu, kuid aplaus mulle ja minu kunsti armastajatele. 

  

Minu uus identiteet või siis taas alguse algus

 

Hommilul ma ei teadnudki arvata,  et täna tuleb selline üllatuse üllatus. Plaanis oli küll juuste värvimine. Tahtsin miskit erilist juba tükk aega, sest mul oli tüdimus kogu elu-olust... Usaldasin iseend ning Nansyt. Alguses tahtsime hoopis muud tulemust teha, kuid kui valge värv - blondeerija pestud, siis otsustasime, et rohkem värvi ei panegi... Blond läheb sujuvalt sügisevärvideks.

Ma ei ole kunagi nii blond olnud. Kunagi ammu korraks mõtlesin ja korraks olin, aga sai teine värv peale, sest näisin vana välja... Täna aga tundub super lahe. 

Sain energialakse.

Siis Nansy tegi meiki ja fotosessioonigi. 

Mõned hetked ainult iseendale ning elutüdimus pühitult. 

Päeva lause tuli jutustamises: Kui kopp ees ja taga, võtta kühvel, sest kopa raske vedada ja lükata. Seda ma teengi edaspidi. Võtan kühvli mängu.  On kergem. 

Aga ma vaatan end praegu  Olen pagana kena. Mina ise ei ole tavaliselt sedasi mõelnudki... Olen lihtne ja hoolitsetud... 

Nüüd võib ometi ka üks ja ainus mees mu ellu tulla ja olla. Meeshing, kes teaks ona väärtust ning  siis minu väärtust, kellega on mõnusasti lahe teineteist mõista ja nii edasi.... 

Kindlasti soovin uut kodu luua ise endale, Kus on ruumi ateljeele, kassile ja koerale, lastele ja lilledele... Armastustele üleüldse... Kugi armastus mahub alati ära minu hinge. 

Kui tore aasta pärast blogida uues kodus...

 

Oktoober on läbi aastate olnud lõppude lõpuks väga loov, kuigi siis esimestel hetkedel ei ole üldse tähelepanud elumuutust...

Oktoobris 35 aastat tagasi algas ühest uksekellast mu  naiselik ja põnev elu... Sellele olen lõpmatult tänulik. Teist elu ei oskagi enam soovida... Siis ma ei osanud arvatagi, et täna võin olla mimmulik mamma... Oh, jummel , ólin 21... Aga ega ma täna end palju vananenumalt ei tunnegi - ikka 25... elu on olnud siiani üksainus hetk, kus naer ja õnn ning valu koos... Täna tean, et kõik on mind õpetanud olema see, kes olen ... Ja usun, et mu elus on kõik täpselt nii olnud nagu pidigi olema, kuidagi võluväel... Vahepeal pani mind lihtsalt proovile... Olen tulnud proovimisest  kenasti välja...

Ma ei tea tegelikult, mis veel tuleb... Jumala heagi, et täpselt ei teagi ette, mis elu toob - hakkaks igav ju  ......... 

See oktoober läheb ajalukku sellepärast juba - mängin blodiini...Kuhuni see viib, näitavad ehk lähimad 35 aastat...😜 

Unenäod rääkivad...

 Paar ööd tagasi nägin väga segast unenägu... Oli küll segane, kohati tundus pahagi -  tunne oli see, et ärka , muidu ńäed veel midagi, mida ei taha - aga samas oli unenägu särav ja hästi valguses... Hästi palju uut ja uusi inimesi, pidu ja töö... Ja üks armas hing, keda unes näha tähendab ilmsi jama... Juba aastaid. 

Õnneks ärkasingi mingil momendil. Teadsin, et saan hakkama väljakutsetega - usun, et unes nägin neid mitmeid. Ei mäleta , mis olid. Aga kuidagi oli see tunne, et muudavad elu soovide järgi tulgu vahele, mis tuleb. 

Oktoober ongi alanud hästi segaselt. 

Palju on hästi.

Jama on ka, kuid ma isegi tean, et see panebki mind edasi tegutsema , seni kuni täitub üks suur soov. Mitte suurim soov, sest  soove palju ja mis suurim - pole võ'imalik öelda... Suurimad on kõik. 

Praegu rohkem ei kirjuta.

Öö on.

Unerändamised ootavad. 

Head oktoobrit.