Kui närvid läbi...

 

...siis peab tegema mannavahtu! Mannavaht on mulle lapsest saati mõjunud nagu rahusti.

Täna tuli eriti hea. Ja potitäis mannavahtu ongi otsas! 😁

Tänud numbritele

 Avastasin just praegu, et mu blogi on loetud tänaseks üle miljoni korra! 😍😍😍

Jee, ma olen esimest korda elus miljonär! Blogimiljonär! 😂

Ja veel, täna sain allkirjastatud IAT pikendatud lepingu. Täpselt samad numbrid mis eelmine aasta... Kuni 28. veebruarini 2025 on mul pikendatud 2160 tunniks rallimist. Ma olen küll Kastre vallale tänulik, aga täpselt see sõna - pikendatud - tundub, nagu oleks mu elu aasta nende tundide võrra pikendatud. Aga õnneks ma tean, et aastas on 8760 tundi. Ja ma kavatsen ka kõik ülejäänud tunnid elada ning ma ei mõtlegi pikendamisele ega ka lühendamisele! 😀😛😀 

Iga minut, iga sekund on vaja lihtsalt hingata! 

Ja raha on ka täpselt sama. Kindlasti tuleb mul poole rohkem juurde panustada. Keeruline on, aga see on minu külluse ja luksuse elu-olu, kui ma tahan ikkagi olla keegi 😉 Ja see keegi on ikkagi jätkuvalt Tiia, keda on paljudele vaja. 

Aga täna ma olen tänulik numbritele! Niikuinii saan ma veel muudes asjades ka miljonäriks! Blogis ma juba olen! Võttis aega ainult 18 aastat ja 34 päeva! 😍

Ohtlik või uskumatu värk

Mina ei joo iial enam väikeses pakendis smuutit!!!

Eelmisel esmaspäeval, kui olime teel Kristiga hädas küpsisega mu kurgus, samal ajal oli veel kummaline asi... Kristi tõmbas mu suust lima... Me ei  saanud aru, mis see on... Ei olnud okse. See oli lima, mida tuli aina juurde... Lima , millega lapsed mängivad...

Mõtlesime Kristiga lõpuks välja, mis see võis olla. Sai tehtud ka katse, mitte enam mu suus, kas oletus peab paika. Tulemus jahmatav.

Kuna ma kannan hambaproteese, siis kasutan ka proteesiliime. Seekord olin pannud Corecat, mis pole küll mu lemmik, kuid vaatan vahel ka soodushinda. Nii. Ploomi smuutii hakkas hambaproteesiliimiga reaktsiooni tegema - paisus limaks...

Sellist asja pole elus veel näinud, et söök - jook keemilises reaktsioonis hambaproteesiliimiga. Oligi lima valmis ja ilma minu tatitagi.

Õudsus... 

Siis lendasid hambad suust... Kuid kurgulagi liimine... Olin ju enne juhtumit joonud smuutit ja ma iei saa välistada, et küpsisetükk takerduski limasse... 

Loo moraal. Mõelge, milliseid parim enne keemiat on poed täis! Ja sööme - joome, mõtlemata, mis reaktsioonid võivad kehaski toimuda... Anname lastele ka... Aga vanaemade mannapuder kodumoosiga on kahjulik - tule taevas appi, eks ole...

Samas ega proteesiliimgi just parim pole kasutada, kuid ilma ka ei saa... Midagi sellist polnud ma aastatega tõepoolest veel kogenud.

 

Käisin lihtsalt jalutamas. Mööda Kaagveret. Üle mitme - mitme aja... 

    Võtsin aja maha. 

Nautisin imeilusat kevadpäeva .  💓

    Hommikul ärgates nägin kohe aknast päikest. 

Naeratasin iseendale. 

Võisin olla tänulik, et täna tuleb imeliselt lihtne päev. Juba eile otsustasin, et täna ei torma kuhugile poodi... Olen lihtsalt. 

Liiga palju seinast seina asju on olnud poole veebruarikuu jooksul... Surutud alla ja samas üles tõstetud  mind... 

Selle vahele oli vaja tasakaalu. Ja mõistmist,  et siiski olen omaenda elus, pean püsima oma teel... Ja keegi teine ei saa takistada selles kohal olema kui mina ise... Mina aga olen edasi rallija... 

Tõusen... Pean tõusma siiski ise, keegi teine ei saa teha seda minu asemel... See poleks minulik ja võiksn kergemini uuesti alla ta potsatada ning end hästi valusamini ära kaotada... Kui potsatades korraks omas jõus ja väes ning teades, et seda potsatus on ka millegiks vaja... Siis tõesti tõusta taas...

Avastasin endas, et mu koduküla on küll ilus ikka ja jätkuvalt, kuid Kaagvere on minu jaoks kuidagi kauge ja tühi... Mul polnud isegi seda tunnet enam, et ma ei taha siin elada... Ja ometi nii omane paik. Palju palju mälestusi, tuttavad puud ja teed... 

Vaatasin taevas. Sinisinine. 

Mõistsin, et mu soov minna kuhugile uute kohta on tõesti olemas ja tahan mingil viisil midagi uut alustada... 

Oli imeline esimene kevadpäev sel kevadel. Päike soojendas. Tuul natu jahe... 

Olgu kõikidele kevad iseenda taas leidmise algus - kevad südamesse!💕  Tundkem, et maailm  naeratab vastu, kui suudame ise naeratada 😍 

Selline tunne mul hetkel...

Üksindus

Üksindus

on värvitu vari eluringil.

Üksindus

on maitsetu mõru muremaik.

Üksindus

on padjapisara kuivanud rõskus.

Üksindus

on jäätunud silmahelk

tolmuses peegelpildis.

Üksindus

on paokil karjuva suu suudlust

ootav vaikus.

Üksindus

soovib olla

voolava kristallselge allkavee sulin

mustades mõtetes. Mõnikord.

Üksindus

on tihtilugu tuttav naerude kajas.

Üksindus

on sagedasti vaenlane talvisel rannaliival

mineku jälgedes.

Üksindus

võib lootust andev sõbergi olla.

Seda küll harva.

Sireliõite õnne neelamishetkel näiteks.

Üksindus

ei tunne kellaaega.

Ta hiilib kaugemale,

samaaegselt tormab ligi millal iganes.

Üksindus

igatseb pugeda salamahti

teise üksinduse sülle...

See luuletus minu enda kirjutatud... Ammu, ammu, ammu.... Alati meenub, kui olen kurb ja soovin saada selgust iseendast... Hetk siin ja praegu on just selline.

Mul on hea meel, et olen siin ja praegu üksi. Seda on vaja väga... Usun, et iga hing vajab selliseid hetki. Iseenda olemiseks. Üksi vaikuses olemiseks.

Kuid vaikusest on asi kaugel... Ikka riivab kõrva mingi heli kuskilt.

Teen või mitte - saab olla ikka kellelegi tema arvates hea, kellelegi paha... Hetkes...

Olen olemas või mitte - saab olla ikka kellelegi tema arvates hea, kellelegi paha... Hetkes...

See on lihtsalt on nii.

Ja jääda iseendaks, nõuab tasakaalu leidmist iseendas. Sest tean ise ainsana, et olen andnud parima ja halvimast parima. Olen parim võimalus või versioon iseendast... Küllap olen apsakaid teinud, kuid olen vaid inimhing...

Kõigele sellele mõtelda üksinduses ja vaikuses on võlu ja jõud...

Üksindus polegi nii halb... Vahel hea... et taas leida lendu tõus...