Üksindus
Üksindus
on värvitu vari eluringil.
Üksindus
on maitsetu mõru muremaik.
Üksindus
on padjapisara kuivanud rõskus.
Üksindus
on jäätunud silmahelk
tolmuses peegelpildis.
Üksindus
on paokil karjuva suu suudlust
ootav vaikus.
Üksindus
soovib olla
voolava kristallselge allkavee sulin
mustades mõtetes. Mõnikord.
Üksindus
on tihtilugu tuttav naerude kajas.
Üksindus
on sagedasti vaenlane talvisel rannaliival
mineku jälgedes.
Üksindus
võib lootust andev sõbergi olla.
Seda küll harva.
Sireliõite õnne neelamishetkel näiteks.
Üksindus
ei tunne kellaaega.
Ta hiilib kaugemale,
samaaegselt tormab ligi millal iganes.
Üksindus
igatseb pugeda salamahti
teise üksinduse sülle...
See luuletus minu enda kirjutatud... Ammu, ammu, ammu.... Alati meenub, kui olen kurb ja soovin saada selgust iseendast... Hetk siin ja praegu on just selline.
Mul on hea meel, et olen siin ja praegu üksi. Seda on vaja väga... Usun, et iga hing vajab selliseid hetki. Iseenda olemiseks. Üksi vaikuses olemiseks.
Kuid vaikusest on asi kaugel... Ikka riivab kõrva mingi heli kuskilt.
Teen või mitte - saab olla ikka kellelegi tema arvates hea, kellelegi paha... Hetkes...
Olen olemas või mitte - saab olla ikka kellelegi tema arvates hea, kellelegi paha... Hetkes...
See on lihtsalt on nii.
Ja jääda iseendaks, nõuab tasakaalu leidmist iseendas. Sest tean ise ainsana, et olen andnud parima ja halvimast parima. Olen parim võimalus või versioon iseendast... Küllap olen apsakaid teinud, kuid olen vaid inimhing...
Kõigele sellele mõtelda üksinduses ja vaikuses on võlu ja jõud...
Üksindus polegi nii halb... Vahel hea... et taas leida lendu tõus...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar