Aeg... ja töö...

Aega jälle napib ;) Kirjutan kursusetöö lõppu. Soovin ülehomme esitada kursusetöö - ehk on loodetavasti tunnistust väärt :) Naljakas, töö esitamine polegi kursusel oluline, võib ka 10 aasta pärast esitada ning alles siis tunnistuse saada. Aga ma ei näe sel erilist mõtet :) vähemalt iseenda jaoks...

See on ju sammukene edasi oma unistuste poole olla ükskord nõustaja :) LEEPÜ jaokski on see väga oluline :)

Ja 5 tuhat lihtsalt kulutada kursusel istumiseks - on minule liiga suur raha. Seega, hoidke kõik pöidlaid ja varbadki, et "Sissejuhatuse perekonna psühholoogiasse ja pereteraapia" täiendkursuse tunnistuse saan! Kõige kiuste suutsin rahagi ära maksta. Endamisi naeran oma töötuse pärast - läbi raskuste saavutasin jällegi midagi, mida oleks võinud ometigi sinnapaika jätta...

Mina ei usu perekursuse tunnituse saamist veel... Töö on kehv ning üleüldse ... mina ei oska...

Ei, pöördun töö kirjutamise juurde tagasi. :) Muidu lähen magamata homme kursusele istuma. Nagu ikka korralik õpilane :P

Ei piinatudki

Ma sain hambaarstitoolis istuda minuti. Rohkem mitte. Haav polnud päris hea. Väike põletik igemes. Arst ei teinudki rohkem haiget. Soovitas osta salvi. Ei ostnud. Usaldan GNLD aloe vera gel´i. Laupäevast olen sellega määrinud. Aitab.

Täna oli lõunane bussijuht hull. Esiteks, sõimas Katrina läbi. Siis sõitis ca km lahtiste ustega. Kartsin, et lendan bussist välja. Jälgisin, et ta õiendas igaühega, kes bussi tuli. Kuidas saab olla niisugune klienditeenindaja ja veel enam bussijuht?

Piinama taas iseend :):(

Õhtul on hambaarsti aeg taas.

Julgust mulle iseenda piinamiseks :)

Ausalt öeldes, ma enam ei kardagi :) Pisut kõhe on nagu ikka arsti külastamisega.

:)

Õnn on nagu spunk, mis kõikjal ;)

Vaja aind seda südamega näha.
Vaja aind rääkida muredki sõpradeks.

Olen peaaegu õnnelik. Las alati jääb samm õnneni astuda. Siis on õnn meie ees. Me ülesaanne õnne püüda :)

Ja olla iseenda moodi.

Ma ei olegi enam kurb ;)

Mõistus või süda

Olen segaduses kurvalt. Ikka ja jälle öeldakse: hoia tunded mõistuses, mitte südames...

Kuid kuidas olla emotsionaalne südameta? Oma hingeta?

Aind mõistusega elades oleksin vist küll kalk ja külm, rahulolematu naine. Ma ei taha olla kalk ja igijäätükk... Soovin jääda iseendaks!!!

Täna ootasime taas tüdrukut, kes soovis isiklikuks abistajaks. Katrina istusime Wlides tunnnikese. Saatis sõnumi, et jääb 5 minutit hiljaks. Kuid pea tunni pärastki ei tulnud... Kusjuures eelmine nädal ootasin samat neiut ka tunnikese... Eile õhtul saatis sms-i, et siiski on tööst huvitatud.... Hästi huvitav huvi küll!!!

Siin ma mõtlen mõistusega, et asjatu ootamine on aja raiskamine. Täna oleks mul muid asjaajamisi olnud... Kuid alati satub neiudega minna kokkuu saamisele, sest mnine tea, kui hea ja millal võib tulla hea koostöö ja / või tutvus tulla. Mitte kunagi ma ei suuda mõelda, et järsku veetakse mind alt...

Täna sain oma ratastooli kätte. Tõsi, tool oli parandatut juba poolteist nädalat. Oma ratastool on ikkagi kergem ja parem, mugavam. Võru tänava kõnnitee oli kohati täiesti lumemägi. Kuid Katrinaga läksime lumesahana lumest läbi. Ei sattunudki hange :) Õnneks või kahjuks... Vist õnneks. Lumevallatuseks peaks valima omaette aja :D

Tänavad on lumest jubedad küll. Imestan, kuidas lapsevakridki sõidavad.

Mu kodukal http://www.lux.ee/tiia/?page=10027 võite näha selle aasta esimest maali.