Sünnipäevakass Bongo

 ... saab täna 3 aastaseks :)
Küll on õnneks vähe vaja sünnipäevahommikul. Natuke näpuotsaga hakklihagi!

Kass Bongo on juba mõned kingitused ja sõnumid saanud. Tuju on tal päris vallatu ja ülemeelik.

See pilt on 2 aasta vanune. Erika pildistas minu sünna ööl. Bongo näeb ikka sama noor ja hea välja :)



Kõikidele soovin täna aga vahvat volbriööd ja toogu head nõiad häid üllatusi!

Tipa - tapa ja vaim värske

Pikk ilus päev. Tartus.
Jõudsin kogunisti kunstinäitusele galeriisse "Noorus". Mööda minnes. Sinna ei olnud ma veel jõudnud näitustele... kuigi olen mitmel korral soovinud minna...

Linna busside juhid on ikka sama abivalmid ja lahked, kui pooleaasta eest. Ja mina Johannaga ei jätnud bussijuhtidele taas võimalust eriti abistada. Johanna oli küll esimest korda minuga linnas, kuid bussidesse lipsasime ja väljusime nii osavalt, et üks juht laiutas käsi: teil asi nii hästi käes :) Teine bussijuht pilgutas silma mulle ;)
Linna  bussjuhtidega asi õnneks kõik endiselt hea.
Maaliini st Kaagvere bussijuhiga ka kõik endine, kuid seda kahjuks.
Mitte ei mõista ikka veel, miks maaliinide bussijuhid ei pea või vähemasti ei või tulla rooli tagant appi liikumispuudega inimesele. Miks Tartu bussifirma juhid peavad appi tõttama? Seda enam , et Kaagvere bussi(desse) on raskem siseneda...
Mina olen maal ja linnas ikka sama inimene, kes vajab nii maal kui linnas abi... 
Usun sedagi jätkuvalt, et kõik puudega inimesed ei saa ega peagi vaid Ttartus elama üksnes super hea bussiliikluse pärast...

Panin tähele, et riidepoed on värvilised. Järelikult selle kevad ja suvi saavad olema värvilised. See on positiivne. Mulle meeldib :)

Oli tore päev. Kuigi oleksin ehk võinud midagi asjalikumat teha ja mõni asi jäi tegemata, aga naudisin siiski päeva. Lihtsalt olin. Vahel on seda ka vaja.
Aitäh, Johanna!

Homme linna... tipa - tapa :)

Homme hommikul lähen linna. Taaskord jälle bussiga. Liigun linnas  jalgsi ringi.
Imestate, miks ma sellest suurt numbrit teen :) Linnas käik nagu ikka linnas käik...
Ka nii võib võtta.
Aga ma tunnen iseend vabana homme. Pika päeva. St isiklik abistaja Johanna on minu päralt hommikust õhtuni. Kui pikalt õhtul, seda vaatame kokkuleppeliselt homme jooksvalt. Johanna saab aru, mida ma tegelikult igatsen ja annab lihtsalt võimaluse mulle. See on täpselt niimoodi, olgugi, et boss olen siiski mina :)
Minu ja isikliku abistaja vahel peab mõistmine ja kokkulepped olema, seda enam, et kasutan abi väga minimaalselt.
Olen väsinud uksest ukseni sõitmast. Kiiresti - kiiresti toimetamast linnas. Ma ei ütle auto olemise kohta mitte ühte halba sõna. Auto on vahel väga hea. Kuid kui auto olemise korral kannatab näiteks minu vabadus natuke rohkem õue õhku hingata, siis on auto kasutamisest miskit valesti.
Muide, ma ei kõnni küll omal jalal, kuid tunnen siiski, et pidev autoga liikumine nüristab mu keha. Hoian oma keha siiski tänaval ratastoolis istudes / liikudes teisiti, kui kodus või autos. Trenn on tipa - tapa näiteks juba seljale ja ka jalgadele. Jalad saavad kindlasti puhkust kodudest toimetustest, kuid samas saavad trenni, mis jalgade puhul rohkem mõistetavalt. Ma siiski toetan end jalgadega...

Usun, kui ma kunagi muretsen endale auto, siis ei hakka päris kindlasti igas uksest sisse sõitma, vaid sõidan mingi piirini (linnapiirini näiteks) ja edasi käin jala.
Säästan õhkugi.
Ja raha.
Ma ei usu viimasel ajal seda ütlemist, et auto hoiab IAT tunde kokku. Hoiab küll, kui ei vähenda mu vabadust ja iseolemist... :) IAT tundide kokkuhoidmist olen kogenud päris palju, ausalt öeldes. Kuid samas olen saanud nende tundidega palju palju muud teha.

Aga homme olen lihtsalt niisama linnas.
Shopan. Mis sest et rahakott tühi :P
Uurin ja puurin asju.
Valin välja, et siis x aja jooksul osta.
See on nii minu moodi!

Pühapäev raamatute keskel...

Remondi tõttu on raamatud pilla - palla, kilekotides seinakapis. Täna sorteerisin raamatuid taas riiulitesse. Mõnda raamatut aga ei pane enam riiuli. Pakun ehk kasutatud raamatude poodi... või... Minu jaoks on need mitte midagi ütlevad raamatud, pole eales läbi lugenud ning arvan, et ei loe ka. Koguvad vaid tolmu! (Tegelikult mu ex luges omal ajal ka palju, küllap on tema omad...)
Mul on jälle luuleriiul.
Lugesin B. Alveri "Tulipunast vihmavarju". Üks mu lemmikluuletus. See on nii armas. Sageli mõtlen vana asja  katki minemisel just "vihmavarjule". Päriselt ka.

Uut aga,

                                                                            uut

                                                                            ei tahtnud ma enam. 

Mõnikord on tõesti tunne, et uut ei tahagi. Sest see ei asenda vana. Uus võib küll olla, kuid siis peab olema teistsugune uus. Seda on vist keeruline mõista. Kuid see olen mina :)

Kass Bongo on solvunud... Leidsin ta rünnakute mu jalgadele vasturünnaku - jalakreemi. Bongo on juba nädal väike kiskja, asi läks nii hulluks, et ma ei saanud enam liikuda ka. Ammugi midagi teha. Kass Bongo peab viima ilusalongi, küüsed jube pikad. Mu jalad kriime täis, tihti verigi taga... Järelikult Bongo tervis on ülihea. Igeme põletikust ja opistki toibunud suurepäraselt. Aga nüüd me ei tunne leebet ja arukat Bongot vahel ära. Päeval lõi järsku pähe, et määriks jalad millegiga kokku - lõhn ehk peletab Kassi eemale. Toimibki. Kõnnib kaarega minu jalgadest mööda. Muidu oli võimatu ka raamatutega tegeleda. Bongo koguaeg jalus, ründav... Mina ju ei saa nagu Silver panna teda puuri natukeseks ajaks rahunema...

Siis istus Bongs õue ratastoolis ja vaatas solvunud telerit :)

Mina tassisin rahulikult raamatuid...

Kui mõnus oli arvutist eemal olla.

Raamatute keskel. Nagu vanal heal ajal. Kui arvuteid polnud uneski... Leidsin teatmiku "A ja O", ajaviite raamatukese...

Ballettmeister või maalikunstnik - vahet ei olegi

Eile õhtul käisin Sargvere mõisas oma näitust alla võtmast. Mõisa proua Leila kutsus mind dokfilmi esilinastusele, mis toimus ka eile mõisa kinosaalis. Mul polnud isegi aimu, mis dokfilm see on, kuid olen rahul, et nägin selle ära.
Filmi pealkiri on "Ballettmeister". Pealkiri on tegelikult mitte midagi ütlev. Ja kuna mulle ei meeldi ballett, siis ei oleks päris kindlasti  niisama vaatama läinud... Aga film oli Mai Murdmaast, kes praegu 76 aastane ning elab sajaga lavastaja elu veel tänagi. Mind pani film mõtlema üleüldse kunsti üle, kuidas olla särav loov inimene. Inimestele meeldejääv looja.
Mul tuli meelde, et mullegi on öeldud, et olen looja (väikese tähega)!
Kunstnik, ükskõik, mis kunsti ta teeb, peab seda tegema
- pühendamisega, andma endast maksimaalse
- alati pabinaga, nagu teeb igakord esimest korda, kuigi kogemusi võib olla tuhat. Sest see pabinake, minu meelestki, aitab igakord uuesti alustada loovust. Särada. Olla see, kes mina näiteks tegelikult olengi.
- Kui loojal pole enam midagi inimestele öelda või ei jaksa olla tema ise, siis on õige aeg lihtsalt areenilt kaduda. Eemale jääda...
Kindlasti soovin minagi 75...80 aastaselt väga kõbus ja aktiivne, loov vana memm. Olen seda vist küll eluaeg soovinud. Ma ei soovi hakata virisejaks ja hädaldajaks...
Filmi režisöör arvatavasti (me Siimuga päris alguseks kohale ei jõudnud, seega püüdsin arusaada lõpus, kes on kes, kes jagasid kommentaare filmi 2 aasta tegemisest) ütles, et Murdmaa on keeruline ja raske inimene. Väga väga nõudlik, ka viimasel minutitel vahest.
Arvan, et nii tuntud ja hea kunstnik peabki selline olema. Muidu ei löö lihtsalt läbi. Maailmas. Ma ei tunne muidugi Murdmaad, kuid filmis jäi kõlama küll, et ta teab vägagi hästi oma loomingu lõpptulemust ning selle nimel ongi valmis ükskõik mida nõudma.
Minagi olen selline.
Kuigi... väikest viisi!
Võib - olla, KUI mul oleks rohkem võimalusi (ka isikliku abistaja võimalusi), SIIS ma looks palju rohkem.
Ma ei mõtle vaid maalikunsti.
Vaid üldse elamiskunsti.
Elu on ju kunst.
Elukunst, kuidas läbi raskuse ja rõõmude luua midagi suurt ja ilusat, on kõige raskem kunst :)