Tartu Postimees kirjutab ka näitusest, kuigi tekst on sama, mis pressiteates. Aga mulle meeldib, seda enam, et tean, mismoodi see kokku on pandud - ilma hommikukohvita ja ilma mõtlemata, mis minusse puutub. Mul oli juhe nii koos, kui veel olla sai, tahtsin ennast lihtsalt maha, aga Diana, Greete, Leho ja Silver hakkasid mind ümber kasvatama :P Tavaliselt ma ei ärka enne lõunat üles - see lihtsalt on nii. Ja kui on veel vaja midagi tõsist teha, pealegi kirjutada ja mõelda, siis see pole minu jaoks õige aeg. Aga see väike lugu sai ikkagi päris normaalne - ja Raekoja töötajad on omalt poolt ka head teksti lisanud.
http://tartu.postimees.ee/3165779/teistmoodi-sundinud-piltide-naitus
Enne näitust sai veel korra Tallinnas käidud. See oli päris huvitav ja hea kogemus, ja "Naised, ärgake üles" jätkukoolitus oli ka hästi huvitav ning sain mõningaid uusi nippe, kuidas olla liider. Isegi see, et harjutan kodus peegli ees oma ettekandeid, on täiesti normaalne nähtus. Ja jälle ei saa öelda et olen natuke ohhohh - see valju häälega harjutamine, või oma kehakeele jälgimine, on üks edu olulisemaid saladusi :) Kindlasti soovin sügisel veel ühele sarnasel teemal (naiste) koolitusele minna.
EBS-i majas oli seekord hästi mõistlik vastuvõtt, vähemalt mulle. Enam ei vaadatud sellise näoga, et mida see ratastoolis siit otsib. Eesti mehed ! Kuna olime autoga, siis lubati meil isegi nende territooriumile parkida, ja üks meestöötaja aitas treppidestki üles, kuigi mul endal oli ka mees-IA, ehk Leho. Ja seekord oli koolitusruum ka teisel korrusel - tahtsin öelda, et kui veebruaris Johannaga käisime, nägime palju rohkem vaeva. Aga eesti naised on tugevad, nagu teada, nii et saime hakkama ! Ja kui kuskil juba oma nina ära näidata, siis kogemuste järgi on edaspidi juba palju lihtsam. Aga IKKAGI - miks pole EBS-i majas kasvõi trepironijat ? Mine tea, millal mõnel puudega noorel tekib soov sinna õppima või midagi muud tegema minna.
Kuna mul polnud esmaspäeval arvutit käepärast, siis ei saanud kirjutada ega jagada oma kogemusi märkamisest. Aga esmaspäev oli tõesti esimene kord Eestis Märkamise päev. Sellest räägiti koolitusel ka. Minu jaoks on märkamise teema hästi põnev. Ja mida ma siis esmaspäeval märkasin ? Väga palju pisikesi asju. Seda ka, et kuidagi saab ka arvutita (ja nutitelefonita) päeva ära oldud. Midagi erilist ei juhtu, kui üks päev jääb Facebookis käimata :) Aga tõemeeli - pikemas perspektiivis, kui oleksin kaua ilma, siis jääks maailm minust ikka väga kaugele. Kohe tunda, et midagi on puudu. Ma ei tea, kas sõbrad ja tuttavad teisel pool arvutit märkavad, et mind ei ole - aga mina märkan küll, et mind ennast ei ole.
Teisipäev oli Eesti jaoks veel punase käekoti päev - et tähelepanu juhtida naiste väikesele sissetulekule, ja ma arvan ise ka, et naised ei julge raha küsida. Mina küll ei julge... Punase käekoti aeg sai minu jaoks juba pool aastat tagasi mööda, kuigi punane kott on alles - natuke katki küll. Aga selle eest on mul punane rahakott, mida ma niipea välja ei vaheta - või ehk siis, kui hakkan OSKAMA raha küsida :P
Ja täna nägin jälle ühte kleiti, millega võiks oma pulma minna - kui leiaks kellegi kikilipsuga enda kõrvale :) Nali naljaks, aga üle pika aja tegin tõsise ostlemise päeva. Vahel on ka seda vaja - iseendale elada. Linnas nägin mitmeid tuttavaid, ja ka mittetuttavaid, kes ütlesid tere, aga mina neid ei tundnud.
Oli tore tuuline ilm - nii tuuline, et rebis meie maja lipu maha. Uskumatu ja mitte eriti isamaaline - aga täpselt nii oli ! Looduse või tuule vastu ikka ei saa. Millal jälle blogima pääsen, seda ma ei tea - aga ega ma sellepärast veel kuhugi ära ei kao.
