... saab kolm päeva arstil käimisest vabaks. Tundub, et ta on tagasi Pätuna 😍 Kliinikust tulles hakkas küll koheselt uues toapaigutuses nuuskima. Ei ole enam ainult puuris.
Hakkaks ta söömagi korralikult...
Esmaspäev tuleb tal minna tegema uued analüüsid.
Aitäh, kes elate Kass Pätule kaasa 😊
Niisiis, mulle näib, et vähemasti kevadeni tuleb näituste graafik päris korralikult tihe. Mitte midagi ei saa sada protsendi öelda, kuid tänane tõotas seda küll.
Aprillis olen näitusega kindlapeale Mulgimaal. Täpsemalt sellest märtsi lõppu poole.
Mul rõõm ja ainult rõõm, et tööd jagub.
Ja mitte ainult oma näitustega. See aasta tõotab palju põnevat ja lahedaid projekte ja asju veel. Neiski on tähtis roll minu endal ja mu loomingul üldse. Kõigel proovin anda parima endast. Ja mis tähtsam, saan olla armastuse ja rõõmuga kohal. Nagu olete ehk aru saanud, mu lugejad, ma ei tee miskit vastumeelt ja tuimalt, et lihtsalt võiks teha või taolist - see pole ju mina... Kindlasti tööd palju. Loomist palju. Armasta ja siis tuleb ka töö ja loomine ja kergus selle taga. See on tõeline kunst.
Ainult vajan väga häid isiklike abistajaid. Tean, et sellised super isiklikud abistajad on olemas mul, kuid vajan veel lisa. Mu elutempo läheb võib - olla veel kiiremaks, ja sellega pean mina arvestama.
Sai helistatud. Sai kirjutatud. Sai lauldud. Sai hakatud elamist ümber kujundama (jälle!). Sai möllatud prügimajandusega, mitte aind kodu raames. Sai tegeletud korteriühistu asjadega. Sai Pätut hoitud ravitud, kuigi päev oli ta taas tilguti all kliinikus (homme jälle läheb, täna õhtul oli veidi rohkem eluvaimu sees). Sai lihtsalt kohvitatud ja teed juua... Täitsa nagu tööpäev või mis...
Arvan, et Pätu mõtleks ja blogiks niiviisi:
Me Kass Pätule meeldib autoga rallida. Sõitis küll arstile... Lisaks kõigele muule on mure Pätuga... Umbes nädal... Eile läks loomakliiniku. Mina arvasin, et tal on stress. Oli olnud veidi pingeline aeg ka tema eluski. Ei julgenud eriti enam käiagi toas, hiilis saba lontis... Ei söönud ega joonud...Ja hakkas näukuvalt oigavalt... Ilmnes hoopis, et tal maos õhk... Ravi on. Tänagi käis süstil. Kuid endiselt ei söö ... Joob lonksude haaval... Näub ja magab... Tahab ust lahti teha, ripub lingil... Kass Bongo muide jooksis ükskord ukse juurde vist keelama - ära tee... Bongo on omakorda murelik, seda silmades näha... Bongo ei saa aru, mis toimub... Ütle veel, et loom ei hooli teisest loomast. Kuidas hoolib...
Me kõik oleme mures...
Kuid autos tundus Pätu rahul olevat. Sillu saatis pilte ja video...
Reedel helistasin ise loomaarstile. Ei olnud ühtki minust arusaamisega probleem, tõsi, Hanna tõlgis mind, kuid jutt oli ikka professionaalselt ümber kassi probleemi. Reedel arvas arstki mu kirjelduse põhjal, et võib stress olla... Loomulikult jälgisin Pätut... '
Minulgi on stress... Kui ikka öeldakse tulivihaselt, et mina ei oska loomi kasvatada ja nii edasi aina julmemalt - siis ei saa ju naeratada... Ja kõike selle vahel oligi Kass Pätu. Valiti nõrgem... Bongo on palju tugeva loomuga, kuid väga väga sõbralik. Pätu see vastu ettevaatlikum, omaette, kuid ettearvamatu... Kuid kõik inimesed on ettearvamatud. Parimad sõbradki... Ma ei oleks sellest vahejuhtumist kirjutanud, kuid Pätuga on väga pahasti hetkel... Inimesed saavad kuidagi ikka omavahel hakkama. Kas või lähevad omi teid edasi...
Loodame, et Kass Pätu hakkab sööma. Lähen pakun talle jälle paari krõbinat... Eile sõi ühe krõbina... Täna limpsis korra hapukoort, kuigi nagu aru saan muud ei ole hea anda kui arsti poolt antud krõbinaid... Pätu polegi elu jooksul muud söönud kui oma Purina krõbinate... Praegu ei taha ka neid...
Bongo püüdis jälgida olukorda täna kapi otsast ning rahustada end ratastoolis. Mina istusin diivanil ja jõin kohvi... Püüdsin muule ka mõelda, kui kassidele...
