Kodutunde mängupäev

 

Täna jõudsid koju aloe verad. Taimedede jaoks uute koju.  Nagu aru sain tulid kunagi Germani kaugelt maalt Eestisse ning nüüd neid nii mitu, et German uskus, et leiab neile uue kodu. Tean, et lilledele minu juures meeldib. Mina armastan neid. 

Aloe verad pole veel olnud mul. Soovinud olen  küll...  Nüüd on nad olemas. Väga ootamatult. Lihtsalt pikalt mõtlemata ütlesin pakkumisele, et mina tahan...

Ja poest ostnud pole eriti taimi. 

Enamus taimi on tulnud kuidagi minu juurde. Neil kõikidel oma lugu.  Neil oma elud. 

Mõni lill kingitud.

Nagu näha on mu esiku kapp toas valet pidi. Esikus käib remont.     Pilte homme uuest esikust.

Miljon üks kildu...

 ... oli kraanikausis... Lõhkusin ühe hoopiga armsa pisi klaasi. Talderk kukkus peale - ja miljon üks kildu jäi klaasist järele... 

Õnne ju vaja!

Nüüd peab lihtsalt tulema midagi head...  Kuigi  mul ongi hästi. Probleemid on huvitavate lahenduste jaoks. 

Täna on olnud vastuolude päev. Rõõmud, lahendused, naerud, kurbused, loobumised - kõik ühes päevas. Ja mina  olen tänulik selle keskel, et minuga on hästi. 

Uut isikliku abistajat  ei ole veel leidnud... Tänagi ei ilmutud kohale - mind see ikka hämmastab, kuidas tööotsija saab sõnagi lausumata mitte kohale ilmuta. Või loobuti proovipäevastki... Kuigi viimasel ajal on oluline raha küsimine, kuid raha saamise nimel ei olda nõus iseendagagi natukene rohkem pingutama. Ma ei saa midagi sinna parata. See on nende inimeste valik ja elu.

 Mina püüan takistused  väikesemaks teha ka abistajatelgi, kõik ei saa ega peagi kõike teha... 

Tean, et minu inimene on kuskil . Peab ainult kohtuma üksteisega.

Aga homme uus päev.

Uued emotsioonid ja tegemised. 

Olen juba põnevil ja ärevil 😉

Kirjutasin luuleliselt mõtte üle pika aja valgele lehele

 ... kui harjutasin taaskord oma laulu:

                                              Vaiki

                                               Kuula

                                               kuidas hing 

                                               Laulab

 Olen õnnelik ja tänulik, et olen saanud Silveri mamps olla 31 aastat. Alles ta oli väike, ja nüüd tal pisipõnn... Aeg lendab, kuid miski olulisem jääb... Õnneliku jaksu meile edasi rallida omaenda eludes 💖 

Kes ja kus on minu / sinu elu armastus...

Mõnda aega olen mõelnud selle üle, miks ei leida elu armastust. Minagi ei leia. Sest ma pole ka teda eriti otsinud...  Vabandusi selleks võin tuua iseendale sadu ja sadu... Kuid nüüd juurdlen selle küsimuse üle,  kas mina ise soovingi olla kellelegi tema elu armastus. Päriselt. Kas või hetkeks. Sest elu ongi hetk siin ja praegu. 

Ärkasin just sellise mõttega. Vahtisin lakke...  

Vahele püüdsin arvata, kui palju õige kell on... Kuigi seinakellale panin tund edasi mõtetes... 

Huvitav ärkamine, eks ole! 

Olin õnnelik ja tänulik, et Kaagvere alles on. Öösel maja ees oli hetkeks seltskond ja neist üks lubas Kaagvere põlema panna... Kaua aega pole kuulnud midagi sellist siin. Minu õnneks ma ei näe aknast maja ete ega näe, kes õues liikuvad. Ei tahakski. Ilmselgelt polnud ütleja hääl kaine inimese hääl... Miks küll raiskavad mõned omi eluhetki lollustele... Mitte, et ma ei ole iial lollusi teinud, olen ikka, kuid mingi piir on ka siiski. Tembul ja tembul suur vahe. 

Kuid elu armastuse teemal võiks pikalt kirjutada ... rääkida... mõelda... igatseda... 

Mina olen armastus läbi elu. Vähemasti nüüd saab sellest varjamatult ja häbita tunnistada ja rääkida. Ja selle oma armastuse kaudu teistele inimestele jagada omaenda armastust. Siin ja praegu. Ja samas, mis või kes on elu armastus... Olen ise aru saanud, et armastus on määratu suur ja iga sekund uus ning alati saab armastada kõike, ja siis ühtainsat roosi... Usun, et armastust ei peagi taga ajama, siis ajan end taga , aga see on suht võimatu st siis poleks üldse minu mina, keda usaldada... Armastus on alati kõikjal. Vaja vaid südamega  leida ja teada, mida või keda soovid armastada...