Kui palju võib olla ELUS?

 Mul on olnud imeline augusti kuu.

Eilegi oli imeline päev. Karksi - Nuiast näitust tuues. Käisime veel Kristiga Maimu koobaski. Lossimäel kiigumas

Ja siis lugesin valla sotsiaaltöötaja vastust me IAT aruandele, et IAT tundide maht on kuus ja kvartalis ületatud... See tähendab eesti keeles, et esimest korda 23 aasta jooksul öeldi mulle, et olen isikliku abistaja teenusest  rohkem elanud, lausa 91 tundi... Et esimese kvartali ülejääk ei kantu teise kolme kuusse... Nohjaa, teadsin seda lepingust küll, olen alati teadnud mitu tundi võin kuus kasutada, ja alati oń lubatud mängida nendeega, SEST ET IGAS KUUS ON ERINEVALT KÄIMISI ja olen öelnud, et suvel saan rohkemgi väljaski käia. Siiani pole ma kulutanud róhkem tunde ega valla raha, kui aastas ette nähtud on... Tundide taga on tegelikult valla raha,  ei muud. Mitu aastat on 2160 tundi...  Nüüd lihtsalt öeldi, et neid tunde, mida ei kulutanud märstist maini ei saa enam kasutada... Eh, aega tõesti ei saa tagasiulatavalt kasutada, kuid praegu pole see mu teema... Huvitav, kuhu jääb valla raha, mis jäi kasutamata - küllap vallal on seda vaja... Ka see pole minu küsimus, küll rahastan ise ülejäänud tunnid ja maksan makse.   Mina olen rikas, igas mõttes.

Aga mul soov teada, kuna hakkab sotsiaalsüsteem tõsiselt inimesi väärtustama, mitte madalama. Mitte  suruma alla poole muru, et jumala eest inimesed välja ei paistaks...  Et ei eladaks rohkem, kui riigi teenus nõuab... 

Olen kurb. 

Mul on tõsiselt piinlik sotssisteemi pärast. Julgen selle välja öelda. 

Saan aru, et teenused on piiratud. 

Kuid ELUJANU EI SAA OLLA PIIRATUD. Me ei tohiks jätta kedagi vabaduse janusse. Me ei ela siin maal selleks, et olla vabatahtlikult vangis... 

Ma olen ise 23 aasta jooksul vast küll oma maja pluss auto raha pannud IAT-le, kuid mu hing on tänu sellele vaba ja õnnelik. Palju aga on neid erivajadustega inimesi, kes suudaksid ise nii tunta... 

Elu kestab nii kaua, kuni meil aega on.

Keegi ei saa öelda, mis hetki me võime või ei või kasutada. 

Teadsin juba maist, et augustis tuleb tunde rohkem. 

Ja ma olen tänulik iseendale , et ma läksin TU Akadeemia suvelaagrissegi. Selle laagri inimhingede tagasiside mulle on ikka meeletu suur energialaks. Aitäh neile. Eriti Carmenile, Kiirale ja Anule. Ja meestele, kes julgelt abistasid liivaski rallida. Ja Veikole, kellega koos sattusime taas video tegemisesse. 

Elu on eriti tuntav kahe võnkumisega. 

Üks sagedus on kõrge, teine väga madal. Seda tunnen  keha - vaimu - hingega. Olen õppinud sagedusi ja võnkeid jälgima, olen seda teinud alati... Aind on olnud aeg, kus oli neil teised sõńad. 

Nagu kiigel.

Kiik on hea. Teeb kõik kanalid lahti. Ja rõõm ka. Kuigi pisut kardan  suuri kiige...

Hetkel ongi mu elus kaks maailma. Ühes olen kõik - see meeldib mulle, teises ei olé ma ei-keegi... 

Ja lõpuks on vaid kõik mu elu.

Mina kulgen rahulikult omal kiirteel.... 

Olen elus iga hetk seni, kuni antud see õnnistav tunne. Kasutan kõik hetked ära. 

Tuisuliivas Pärnumaal

 

Käisin Transunity Akadeemia suvelaagris. 

Kolm päeva  ja hilisõhtud olid imelised,  Öötunde jäi ka magamiseks.  

Nunnu seltskond oli koos. Erilised naised, mehed  ja lapsed. 

Mis me tegime oli see, et avastasime imelist maailma ja universumit.  Mina võtaksin   keerukust nii kokku. 

Mis värvi on armastus?

 Arvake ära, mis värvi ma olen 😀 

Tegin ära, kuigi ma ei julgenud teha! Aga nüüd mulle meeldib järjest rohkem!

Nüüd ma kaon 3-ks pävaks ära. Tõenäoliselt ma ei ole internetis, aga ma olen Universumis jne...

Soovin kõigile head nädalavahetust siin ägedas maailmas! Seda ma ütlen päris siiralt, sest tegelikult maailma elu on imeline ja võrratu, kui osata südamega näha! 

Sünnipäevapidu

 Pidasime ühe suurema Getteri sünnipäeva ja näitasime mammale, kuidas klaasist juua 😂

See maailm...

 

Rallitud täna Setumaal ja Luhamaal, Võruski... Oldud piiride  peal. Või lähedal.

Käia kevadise kursuse vastutuspartneril Annel külas. Eks üksteise toetamine jätkub nüüdki pärast kursust. Ja mina ise sain taas iseenda kohta päris palju teada või meenutati...  Et olen ehe ja mina ise,   inspireerija... Ma peaksin selle kõikeg harjunud olema, kuid igakord teeb see teadmine mind kohmetuks. Sest mina oma elus iseendana . Ma ei oskagi teistmoodi olla kui olen. 

Ratastooligi saab panna mitte kartma. Rääkisime Nansy ja Annega, et inimene märkab teistes neid asju enda ümber, mis temas on... Mina jäin mõtlema, et ma ei pane tähele teiste ratastoole... Sellepeale öeldi mulle, et siis sa kõnnid või lausa lendad ... Aga nii ongi! Mulle tundub, et kõnnin  - see tähendab, et unustan ratastooli, kuigi tean, et see on olemas. 

Ma kursuse ajal ei leidnud tükk aega vastutuspartnerit... Tundsin, et kursusekaaslastel läheb kogu fookus kuidagi naljakalt minust üle, mitte isegi mööda... Siis tegin video, kus istusin diivanil - ja plaks kohe  pani tähele Anne mind ... Nii tutvusimegi. 

Ratastooliga saab ikka mängida.  Põnevalt. Peita või minna kohale... Ups - ratastoolis polegi miskit erilist. mida ei ole  vaja karta...

Päriselt kohtuda on alati parem ja mõnusam, kui internetis. Kohtuda kogu maailmaga. 

Nansy on alati lahe reisikaaslanegi. Muidugi super isiklik abistaja. Me vestlusteemad sõiduajal on alati sügavad, samas tihti naerame. Teeme vahel tempe. 

Eile rääkisime sotsmeedia ohtudest, mis on tõsine oht igale inimesele. Inimene kaotab tihti endale tähelepanemata end sotsiaalmeedia ja see tekitab pingeid temas... Ka sõjale mõtleme sarnaslt ´- maailm pole turvaline, kuni on sõjarelvad ja inimesed, kes mõtlevad sõjapidamisele... Sõdades on vaid kaotajad...  Sõjadeta maailmas oleks kõik võitjad.

Loodus on võimsalt imeline.

Inimesed on väikesed ja võimetud looduse ees.

Setomaa on nüüd risti põiki läbi käidud. Nóorena käisin tihti Värskas, kuid täna avastasin hoopis teistmoodi Setomaa... 

Tsässonid ehk väikesed palvemajad ka - neid polnud varem üldse tähelepanud. 

Ja tõenäoliselt sain ka ühe näituse koha.... Sellest õigel ajal lähemalt.

Oli emotsioonide rikas seiklemise päev.