pühapäev, juuli 09, 2006

RÕÕMUPISARAD

Suhtlen järjest rohkem noortega! Just oma laste vanuste noortega, nad valivad mind ise mind sõbraks. Ütlevad msn-s ja rates niii mõistvaid sõnu, et mul on pisarad silmis. Hea, et mu armsad sõbrad ei näe arvuti monitori taga mu pisaraid, mis küll veerevad mööda mu põski rõõmust :) Mind ehmatavad küll kõiksugused märjad silmad... Aa ma ei soovi kedagi ära jahmatada... Need on pisarad rõõmust ja lootusest, et ükskord mõistavad minu noored neiud ja noormees, et nad on mulle kõige kallimad ja mina olen selline nagu ma olen, kuid siiski kõige lähedasem, ka siis, kui oleme üksteisest kaugel. Usun viimast praegugi. Iseasi, kas mu lapsed seda endale tunnistavad praegu...

OO, pean suutma selle päeva ära ootama, kui omad lapsed hakkavad minuga vabalt, normaalselt ja rõõmsasti suhtlema, et saan neid kallistada...
Lubage mul siis kolm miljonid rõõmupisarad...

Seebiooperil peab olema õnnelik keskkoht, mitte lõpp. Sest seebikades leidakse taas
õnn teatud keskkohas ja siis kestab õnn tegelaste elu lõpuni, mida ei näitada ...

Minu elu on ju seebikas :)

2 kommentaari:

tilderlind ütles ...

seebikas kui selline on meie elu kõikidel.Ma ei ütleks, et oled rohkem seebine kui mina, lihtsalt erineva firma seebid, minul Palestiinast, sul Eestist. Teinekord on seebid ka piraattehastes kokku keedetud ja ei pese. Seepia ise on tegelikult üks tore vee-elukas, aga süüa ma teda ei taha, nagu ka seepi - ninast võivad mullid tulla. Küll aga soovitan kõigile nukratele inimestele seebimullitajat, kui vedelik otsa saab, võib täitsa fairit panna sinna sisse ja hakata uuesti mullitama. See jutt siin on ka üks suur mull, ja autor on üks mullipuhuja.
tilderlind

Tiia ütles ...

kusjuures tõesti hea lõõgastus mullitaja :D

ostkem koju mullitajad igaks elujuhtumiks :P ;)