Avastasin, et olen jätnud pooled riided Pühajärvele. Ei, kleidid ja seelikud on kindlas kohas, kuid lihtsalt ei saa neid enne selga panna, kui Pühajärvele taas minna. Loodan, et järgmine minek saab teoks kuu lõpus. Kuid Karinil on tõsi taga, et olen tiiatibust kohukene :D :D :D Oleksin veel ma armunud, et unustan - ei ole ju :D
Järelikult olen kohuke :D
Veel kiigusime külakiigel neljakesi. Imestasin ise, kui kindlalt põlvitasin keset kiige. Kolmeltpoolt turvasid mind Maarika, Pille ja ta musi. Mul oli hästi kindel. Kuigi mu sees oli õõnes :D Pea käis ringi. Inimesed tegid aina hoogu juurde. Kisasin.
Seda suurema hoo tegid, mida rohkem kisasin.
Reede käisime Maarikaga Pühajärvel paadiga sõitmas. Ihii, me sõitsime ühe piletiga, sest kapten teatas suurima hea meelega, et Maarika on alaealine.! Me kehitasime õlgu ning olime vägagi rahul. Mõnus laevasõit oli! Mõtlesin, et Eestimaa on jube ILUS . Kapten aitas mind tõsta paati ja kaldale st sillale tagasi ka. Aitäh talle selle eest! Ratastool seisis nii kaua sillal parklas :D
Õhtuti tegime lõbusat läbu.
Magasin üle mitme aasta telgis. Magamiskotis.
Jalutasime Maarikaga Otepääl. Eh, keegi mees ratastoolis tuli minuga rääkima, et tema on mind kuskil näinud. Olin "õelus" ja ei öelnud, et olen see meedia ratastooli - Tiia :):P Lihtsalt ei viitsinud! Mehel jäi vist hing vaevama, kus oli mind näinud... Ma soovin olla TIIA, kuid mitte see ratastooli - Tiia. Arvan, et mu elu on muutunud väga palju, et rõhutada veel ratastooli vaid... :)
Eile jooksime Tartu Hansapäevadelt läbi. Kohati oli võimatu liikuda - keegi jäi pidevalt ette. Tegelikult panin tähele esimest korda, et Tartu kesklinnas sõitsid kümnekond inimest ratastoolidega, keda mina ei tundnud. See tegi ainult rõõmu. Tõsiselt rõõmu.
Külastasime infotelki, seal oli tegelane Mari - Liis.
Veel lollitasin veemasinaga :D Oli vaja puunupu tõmmada, siis pisi pülekkpank (sääseküünla pank) viskas vee kaugele laias kaares. Muidugi tõmbasin nupu jalaga, üsna loomulikult. Unustasin, et rahvas vaatas ümberringi. Mul oli lõbus tuju. Tavaliselt - uskuge või ärge uskuge - ma ei julge eriti avalikult jalaga tegutseda. Lähen nagu krampi.
Vot!!! Vallatu nädal oli. Täielik lõõgastus minu jaoks.
Plätud on ka olemas! Elus esimest korda! Saan isegi plätudega seista ja mõned sammudki teha !
Nüüd hakkan toimetama
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar