esmaspäev, juuli 03, 2006

NEED NUKRAD SUVEÕHTUD

Jälle õhtu. Aknast voolab paistades õhtune õrn värskelt jahe suveõhtu õhk... mu päikesest punast nahka...
Päeva esimene pool möödus hästi suviselt. Naudisin hommikupoolikut täiega. Vist aimasin ette, et õhtul olen taas igatsustest nukker... Lubasin endal tõusta 3 tundi. Mari - Liis tuli hommikul, kuid mul oli päeva alustamisega aega küllaga. Jõin paar tundi hommikukohvi ja vestlesime Mariga ilmast ja maast.
Tänasest on mul orkutistki konto, mind on palju sinna kutsutud. Mari - Liisil õnnestus lõpuks mind meelitada sinna. Nii jälle netis üks konto juures :P;) Ma ei teagi, miks on neid nii palju vaja mulle... :)

Päevitasime taas jõe ääres. Üks koht oli imeliselt ilus olnud maalida. Ei kord peaksin õues proovima maalida :) Nüüd suvel oleks see täiesti mõeldav.

Nüüd õhtul on nukrus... Sooviksin sageli minna jalutama just õhtuti, lihtsalt vaikides jalutada... Nüüd ärge palun ajage segi jalutussoovi omal jalal kõndimisega! Seda ma tõesti ei soovi nii... Olen ratastoolis niivõrd harjunud, et ma tõesti ei oska end teisiti, kõndijana ette kujutada... Oleks vaja vaid nt rohkemas mahus isikliku abistaja teenust... või lihtsalt kedagi, kellega jalutada...
tunta end vahel teistmoodi üksinda :)
ÜKSINDUST ON MITUT MOODI :)
Mina olen õhtuti üksinda, sest muud ei ole... ei jää üle...
Tean, et miljoneid inimesi tunneb üksindust.
Ega ma sellepärast ei virisegi, et olen ainsana üksinda.
Ainult...
Kas üksindus peab olema harjunud eluviis ?
Ega vist ei pea.

Vaatan papat. Oli rahapäev. Päev otsa joob järjekordselt üksinda. On maani purjus. Suutis vaevu püsti seista. Praegu sonib karjudes magades - ta on eluaeg nii purjus olles maganud. See on mind alati hirmutanud.... Samas mõtlen, et peab küll hea tervis olema, et juua eluaeg... Ma täna ei viitsinud papale vihastada... Joomine on tema valik...

Räägin praegu msn-s...
Jätkan homme

Kommentaare ei ole: