Just lõin orkuti otsingu nime Andrei ... Ja üllatus , üllatus, üllatus - täiesti olemas :) :) :) Mul aga ei ole aimugi, kas see inimene on see armas inimene, kellega
olin umbes 19 aastat tagasi kirjavahetuses paar aastat. Mul ei ole temast ühtegi pilti ja me ei kohtunud. Olid vaid kirjad. On alles need kirjad. Kuskil väikese kasti sees kuskil uues sektsioonikapis :D Tookord ei soovinud tunnistada iseendale, et ma tegelikult ootasin hirmsasti Andrei kirju ja igatsesin kordki elus näha :) Kas pean nüüd punastama :) :P Ei. Andrei on kena mälestus! Tihti olen mõelnud, kas nüüd sooviksin temaga taas suhelda või kohtuda - et järsku rikkuks see midagi ära. Samas kripeldab südames, et midagi jäi pooleli. Ma ei arvagi, et sealt saaks jätkada või sellist, aga mul jäi miskit ütlemata Andreile siis. Ma ei julgenud talle kordagi öelda, kui armas ta on... Andrei kirjutas minule koguaeg "kallis" :) Ma ei usu, et ta tegi seda lihtsalt viisakusest... Ma usun, et see oli sõprus. Kuigi mina salamisi soovisin muud, palju rohkem muud... Ihhii, sellest ma ei ole kellegile eriti rääkinud. Olin Andrei kirjadesse enam - vähem armunud :)
Siis tuli mu ellu Aivar.
Lõpetasin ise ühel hetkel Andreiga kirjavahetuse. Tegelikult pisarsilmil. Teadsin, et sellest ei tule midagi välja... Minu sees oli segadus. Nüüd aastaid hiljem tean, et meil Andreiga oli sõprus, mis oleks võinud kesta...
Nüüd saatsin sellele inimessele, kelle leidsin praegu orkutis, teade, küsisin, kas oled see kirjasõber...
Ma ei teagi, kumb vastus rohkem meeldiks - kas jah või ei :)
Tookord, 19 a tagasi leidsid noormehed mind ajakirja NOORUSE loos, kus kirjutasin esimesi kordi päris omi mõteid. Ja mul oli üsna suur kirjavool...
Mälestused :)=
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar