Nii, olen küll väsinud, kuid kirjutan siiski mõne sõna. Tean, et mitmed ootavad seikluste ülevaadet. On küsitud msn-s ja rates... Nagu näete, mul polnud upputamisega aega tegeleda. Kõike muud lõõgastuvaid tegemisi oli palju rohkem :)
Olen suhteliselt pruun. Noo nii midagi valge ja tumepruuni shokolaadi vahepealset:) Eest olen pruunim, tagant valgem.
Pühajärves käisin kokku 4 korda :) Minu jaoks tubli saavutus :)
1. kord - teisipäeval Pillega, karjusin ja istusin suure hädaga järvepõhja : vesi oli vastikult märg ja jahe, kuigi mõistusega sain aru, et vesi +27 on solk soe :P
2. kord - Karin lihtsalt tiris kolmapäeva õhtul mind ujuma ja uskuge: see oli minu rekord ujumises :D Ujusin - mis ta võis - 20....25 m 4 korda. Karin hoidis mind kinni. Uju(si)n selili. Pärast süda peksis pumm - pumm, ähkisin nagu vanamutt, kuid tundsin end ülihästi :)
3. kord - Maarikaga neljapäeval. Ta tegi nagu lapsele vette sulpse, olin süles, pärast ujusin.
4. kord - neljapäeva õhtul pidin ujuma minema, sest tegime Kariniga pilte.
Usun, et varsti on pildid mu kodukal seeriana, mida tiiatibust kohuke Pühajärvel korda saatis :D
Vaateratal sõitsin kolm ringi. Ka see on minu rekord :D Ma muide kardan kõrgusi. Üleüldse mina kardan kõike, kuigi näin hästi hulljulge :D Seda enam, et vaateratal puuduvad ikka veel igasugused turvarihmad toolidel. Ülemus lihtsalt hoiab kokku. Kuigi ma ei mõista, mida kokku hoiab :P Seda ma vist poleks tohtinud kirjutada, tuleb veel pahandus... Siiski minu meelest peaks meelelahutuseski turvareeglid kehtima alati!!! Õnneks oli eelmise aasta minu isiklik turvavöö - aknakardinajupp alles ning mind seoti ilusti vaateratatooli külge. Keeldusin turvarihmata sõitmast, kuigi ega alla ei kukku niisama küll mitte keegi :)
Jätkan homme,
uni on.
NAERATUSI UNNE!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar