pühapäev, juuli 02, 2006

Veel luulekonkrusi ja ka kampaania lõppüritusest

30. juuni 2005 - väga vaffa päev :) Algas paari tunnilise iluraviga :) Pille tegi meiki, lakis ja tegi soengut. Meil oli hästi lõbus juba hommiku vara. Tegelikult lõppüritusest pole ühtegi pilti, sest korraldajad unustasid pilte teha. Kuid olin samas lillas kleidis kui olen 20. juuni fotodel.
Siis logelesime Pillega paar tundi Tallinna vahet. Üks mammi moraali luges veel vene keeles moraali, kui valesti käitume - istusime pargis ja sõime :D :D :D Meil oli lõbus.
Räägisin Pillele oma kõnet esinemisel. Sain esinemiseks 10 minutit, seega mu tõlk oli vaja üli hea olla. Pille õppis kähku kõne pähe. Asjatult. Sest kõik läks kummuli
:D Mind paluti kohe ürituse alguses rääkima. Ma polnud saaligi suutnud sisse elada. Unustasin ise oma kõne :D Pille, mu selja taga, oli sellegipoolest väga hea tõlk. Asendas ühe ainsa mu sõna oma sõnaga - ta ei saanud sõnast lihtsalt aru. Mina jälle ei pannud tähelegi, et Pille tegi oma loomingut :D
Loeti paremaid luuletusi. Ma imestasin, kui hästi loeb luulet mu sõber Ruslan. Ruslan oli ainus inimene, keda tundsin üritusel. Minu jaoks oli Ruslan sealö üllatuslikult. Kuid tema olemasolu andis mulle kindlustunnet juurde. Salamisi. Ei tundnud end nii üksinda...
Pille oli küll rohkem kui isiklik abistaja.

Kui esimest korda kuulsin, et 2005 a Zapakazz´e luulekonkruss seotakse minuga st minu kampaaniaga - tõusid kõik ihukarvad püsti. Värisesin.Mul oli tõeline shokk. Et luulekonkruss pühendati mulle. Mina polnud selleks valmis. Korra isegi püüdsin katkestada, sest teema Tolerants oli väga sügav ja hea, kuid... minule ainsana pühendada - ei, mitte seda ainult... Öeldi, ei saa muuta ja miks mitte pühendada... mulle...
Õnneks olid minuga sõbrad.
Kampaania alguses ma tõesti ei suutnud voodistki tõusta. Häbi oli. Piinlik oli. Mäletan Merka oli minu pärast paanikas. Siis tuli Pille. Kuidagi nad said mind ellu äratatud :D
Tegelikult too hetk vajasin tuge rohkem kui kunagi varem.
Isegi oma raamatu ilmumispäeval polnud mul sellist tunnet, et ma ei julge väljas liikuda.
Aa kampaania algus oli kohutav, kuigi olin üritusega ise nõus. Arvasin, et sündmus kujuneb teisiti.
Minul oli tunne nagu võtaksin kellegilt midagi palju ära.

Kuid olen vähemasti kogemuste võrra rikkam :)

Sain kogeda zhürii liikme töödki :) Üldiselt enam - vähem läksid zhürii liikmete arvamused luuletused kokku. Vaevalt, et kunagi veel saan osaleda mõnes zhüriis!!! :)


Aga jah, enam ei taha iseendale ühtegi kampaaniat, ka siis kui miskit teist lahendust ei näi olema. Kõik siin elus peab siiski saavutama oma higi ja verega ;)

Kommentaare ei ole: