Olen linnas, Riina pool.
Nägin bussipeatuses, Kaagveres, üle mitme aja hooldekodu juhatajat Vaiket. Tegelikult minu jaoks oli kohtumine hästi armas. On ju hea rääkida, et läheb hästi ja olen peaaegu õnnelik. Hooldekodust lahkudes kirjutasin avaldusele: Lähen koju ja vastutan enda eest ise. Elu parim ja ülbem avaldus:) Seda kirjutasin juunis 1999. Ega mina isegi ei uskunud, et 6 aastaga jõuan teha seda, mida olen teinud. Et suudan iseenda eest suurepäraselt ja võimekat vastutada :) Usun, Vaikelgi oli mind hea mind säravana näha! Olen koguaeg, mil Vaiket tunnen, teadnud, et ta soovib minule parimat. Kuigi oli hetk, kus me lihtsalt karjusime teineteisega, sest mõlemad soovisime paremat, kuid isemoodi.
Oleme ju kaks kanget Eesti naist :D ;)
Vaikegi on töös saavutanud palju, tean.
Ausalt öeldes, hirm on peaaegu õnnelik. Kardan, et saavutused kaovad...
Liiga palju head mul... Elus on ikka olnud nii, et hea ei või olla lõpmatult... Järgi jäänud vaid pisarad...
Loodan, viimaks on teistpidi. Mingit katastroofi ei tule enam.
Käisin GNLD koolitusel. Oli vastuste ja küsimuste foorum. Keegi külaline pani muigama, ta ei saanud aru, et meeldivat tööd ei saa kellegile pähe määrida. Ühele sobib üks, teisele teine tegevus ja/või töö. Mina ei hakkaks orelit mängima, kui orelimängija võib hästi rääkida jne. Iga töögi on inimese oma valik!
Järjest enam veendun, et sattumine GNLD-sse on üks suur kogemus juba praegu.
Ainult Atlantises, GNLD koolitused toimuvad Atlantise konverentsisaalis, võiks olla lift. Ei ole. Noormehed õppivad ratastooli trepil käsitlema. Saavad suurepäraselt hakkama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar