esmaspäev, juuli 17, 2006

igatsuse stress vist

on pilvine suveõhtu. südames on mingi ängistus. praegu on selline ilm, et kuskil on kindlasti vikerkaar - päike ja lumepilv st hästi tumesinine.

aaaa, nüüd võtan paberi ja pliiatsi, kirjutan vanaemale. vanaemat tunnen umbes 25 aastat. ta pole mu bioloogiline vanaema nagu võitegi arvata. vanaema stella on lihtsalt armas vanaema õunapuu otsas. vanaema stella on kasvatanud kuus last. tütar kaie oli puudega... nüüd puhkab üle kümne aasta kalmistul... olen kaiet kord elus näinud, käisime emaga neil külas. ise olen vanaemal mitmel korral külas käinud. kaie on mällu jäänud väikesena ja kõnelevate silmadega (ta ei saanud rääkida), sõi veel maasikaid... kuid vanaema hoiab mind nagu oma tütart, see on väga armas. ta on aastaid mind toetanud igati... mu suured tänud, et vanaema minugi jaoks olemas on :)

nüüd hakkab film, lähen vaatama

Kommentaare ei ole: