Issand, kui mööda päev :D Õnneks õhtu läks paremuse poole. Turult leidsime mureleid, mis muutsid meeleolu veidi rõõmsamaks.
Käisin notari juures. 2,5 tundi istusime büroos. Ok, ees oli inimesi, kellaajad olid kuidagi millegipärast nihkes. See selleks, ikka juhtub. Mul oli vaja vaid üksainus allkiri anda. Ennemini koguaeg on igalpool kirjutada mul jalaga allkiri ning isiklik abistaja on kirjutatud minu eest mu nime - lihtsalt saab kiiremini . Täna tuli pisiküsimus, kas olen varem jalaga alla kirjutanud... (Ligi 7 a on igalpool tõesti vaid minu enda allkirjad. Ja ega ma ei lasekski teistel tähtsadele lepingudele alla kirjutada.Liiga palju halbu kogemusi on minevikus...) Kirjutasin alla, kogemata kaks allkirja, ühte oli vaid vaja. Kirjutasin uuesti. (Loodetavasti vale paber tõmmati puruks.) Siis tuli porobleem - kas mu abistaja võib mu eest minu nime kirjutada. Ok, kuna Maarikal polnud dokumenti kaasas (minagi ei mõelnud, et ta dokumenti läheb vaja, mitte kunagi ei ole vaja läinud), siis otsustasin ise kirjutada. Olin pagana närvis, sellist asjaajamist pole aastaid olnud - tulid üsna kõverad konksud tähed... Notar jäi mõttesse, kas kirjutatud tähed on ikka seaduspärased. Küsis teiselt notarilt nõu, kelle juurde olen mitu korda sattunud. Ja saigi leping vormistatud.
Loo moraal ei ole kedagi halvustada. Seda kindlasti mitte. Kuid ametnikud on erineva suhtumisega. Asjaajamine võiks olla pisiasjadeni ühtne. Ja kindlasti peaks olema seadusega määratud, mida ei või teha isiklik abistaja, ametnikud peaks tingimata mõistma, kes on ikkagi isiklik abistaja, millist abi ta osutab. Mitte ainult sotsiaaltööätajaid.
Küllalt narr tunne on, kui ametnik suhtleb isikliku abistajaga üle laua, mitte minuga. Leping, probleem puudutab ju mind, mitte mu isikliku abistajat. Lust on asju ajada ametnikkega, kes suhtlevad minu endaga ja ei pane tähelegi nagu kõrvalolevat isikliku abistajat.
Kuna jõuame sinnani, et asjatajad ei näe erivajadustest tingituid erinevaid asjaajamise viise, vaid siiski kliente???
Me Maarikaga väsisime istumisest ära. Tõsiselt.
Käisime säästukast läbi. Joogiks õunamahl. Jõime. Panime pooliku mahlapaki mu kõrvale. Äkki tundsin, et miski mu pepu all läheb märjaks :D ÕUNAMAHL! Terve pool uputas mind õunamahl. Lõpuks toppisime mahlapaki mu jalge vahele püsti asendi seisma. (Mul oli seljas suht lühike seelik.) Ikkagi loksus mahl välja, õigemini pigistasin suht tugevalt, et üle tänavate minnes ei kukkuks mahlapakk maha, nagunii kõik muud asjad lendasid keset teid...
Lihtsalt polnud põnevalt meie päev :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar